Töö metsas eeldab oskust ajas kaugele ette vaadata

MAALEHT (Koolitusleht), Anne-Mari Alver: Metsainimesed on erilised, selgub vestluses Luua Metsanduskooli õpetaja Einar Mustaga. “Metsa poole,” muigab õpetaja rõõmsalt. “Eriti need, kes selle töö peale jäävadki.”

Sageli saab armastus metsa vastu algu­se juba lapseeast. Kellel koolist või loodusringist, kellel veelgi varem, juba va­nematekodust. Einar Must kinnitab, et Eesti metsades on puudu kvaliteetset tööjõudu, nii et töökoha leidmise pärast ei pea praegused metsa armastavad noored muretsema.

Metsandus on muutunud

Luua Metsanduskoolis saab metsaga tegelemist õppida mitme kandi pealt ning sageli tulevad­ki õpilased pärast mõneaegset töötamist kooli tagasi, et mõnel järgmisel kursusel oma tead­misi ja oskusi täiendada. Õppima saab tulla nii põhi- kui ka keskhariduse baasil, sessioon-õppes saab õppida ka töötamise kõrvalt. Põhi­haridusega noored saavad lisaks kutseharidu­sele ka keskhariduse. Helge pea korral on tee lahti ka ülikooli.

Põhiline Luual õpetatav eriala on metsa­majandus, kus saab valida nii metsakasvatuse kui ka metsamasinatega töötamise suuna. Tihti õpitakse esmalt üht, siis teist – nii on töötami­seks ülevaade metsamajandamisest, lisaks ka oskused töötada harvesteril ja väljaveotraktoril. Kui aga töö vajab veelgi keerulisemate olu­kordade lahendamist, läbitakse täiendavalt ka arboristikakursus.

“Metsandus on palju muutunud,” arutleb Einar Must. “Metsavahte meil enam pole, ka metsnikke on vähe, nüüd on meil metsamajan­duse spetsialistid. Raietöölisele esitatavad nõu­ded on vanema ajaga võrreldes oluliselt kas­vanud: enam ei näidata ette, kus töötada, iga raietööline peab suutma langi GPSi abil üles leida. Oskusest võsa maha võtta enam ei pn­sa, metsas töötades peab oskama teha teadlik­ke valikuid – tänasest otsusest sõltub see, mil­list puitu saadakse metsast 80 aasta pärast.”

Metsaomanikud vajavad lisateadmisi

Kui Luua Metsanduskoolis hakati korraldama töökohapõhist sessioonõpet metsuritele ja arboristidele, mõeldi esmajoones juba sel alal töö­tavate inimeste täiendava harimise peale. Metsurikursus on aga tasapisi muutunud arvesta­taval määral hoopis metsaomanike kursuseks.

“Mets ei ole ju lihtne kooslus,” märgib Ei­nar Must, “eriti siis, kui sellelt tahetakse ka tulu saada. Ilma spetsiaalsete teadmisteta on see üsna ebatõenäoline. Meie kursustel saab ülevaate nii metsa elust kui ka kõik metsas vajaminevad tööd selgeks ning praktikas jä­rele proovituks.”

Just tugev praktika on see, mis paneb pal­jud metsahuvilised Luua Metsanduskooü Ees­ti Maaülikoolile eelistama – viimasesse on aga kindlasti mõtet pürgida neil, kelle metsahuvil on pigem teadusele kui praktilisele tööle suu­natud kalle.

Eesti erametsaomanike valduses on kesk­miselt mõniteist hektarit omaniku kohta. Ei­nar Must arvab, et selleks, et perekond ainuük­si oma metsaga tegelemisest ära elatada, oleks vaja umbes 200 hektarit, ent ka kõrvaltööna metsa majandamiseks peab teadma, mida te­hakse. Iga uus metsaomanik alustab kulude­ga – vaja on võsa lõigata ning uusi taimi istu­tada. Tööd võib nii tellida kui ka ise ära teha, sõltuvalt huvist ja oskustest. Hiljem on võima­lik metsast ka juba tulu saada, esmalt hakke-ja küttepuitu, umbes neljakümne aasta pärast aga ka juba paberipuitu.

“Kui mets kasvab 60 aastat, on teoreetihne võimalus omaistutatud metsast kvaliteet­set palki lõigata,” naeratab õpetaja Must. “Tu­leb kahekümneaastaselt alustada ning loota, et vahepeal tonnid metsale ega haigused ini­mesele luga ei tee.”

Uus õppehooaeg on ukse ees ning kõik, kes end veidike “metsa poole” tunnevad olevat, on oodatud huvi tundma Luua Metsanduskooli õppimisvõimaluste vastu.

 

 

0Shares