Vääriselupaigad muutuste tuules

EESTI METS, Ulvar Käärt (keskkonnaajakirjanik): Vääriselupaigad ehk VEP-id kaardistati Eesti metsades kümmekond aastat tagasi. Kuidas on need praegu kaitstud?
Riigimetsades asuvad VEP-id on seadusega kaitstud, eramaadel on neist kaitse all vaid kümnendik

Ametlik definitsioon ütleb, et vääriselupaik (VEP) on vähima negatiivse mõju­ga metsaala, kus suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohu alte, haruldasi või tähelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike. Sellistes omamoodi põlismetsaliikide ja elurikkuse kantsides võivad kasvada jä­medad ja väga vanad puud, seal leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, samuti lamab maas palju jäme­dat kõdupuitu. Vääriselupaik võib olla killuke kunagisest põlismetsast, kus lei­dub sellele kohale omaseid linde, loomi, seeni, samblikke, samblaid ja putukaid. VEP-id said üle Eesti kaardistatud 2000­ndate aastate alguses. Keskkonnaregistri andmete kohaselt jääb väljapoole kaitsealasid pea 8100 vääriselupaika, neist lõviosa asub riigi- ja suurusjärgus 3000 erametsades. Just viimaste kaitsmise või kaitsetuse küsimus on põletava teemana juba aastaid nii metsaomanike kui ka looduskaitsjate laual olnud.

Kui riigimetsades asuvaid VEP-e kait­seb raiumise eest seadus, siis eramaa-del peaks see toimuma maaomaniku ja riigi vahel sõlmitavate lepingute alusel. Selle eest, et omanik enda maal regist­reeritud VEP-i hoiab, maksab riik talle mittemajandamisest saamata jääva tulu ulatuses hüvitist. Paraku on maaomanike huvi vastavate kokkulepete vormistamise vastu olnud läbi aja väga väike, mistõttu on tänaseks vaid kümnendik eramaadel olevatest VEP-idest lepingutega kaitstud.

Eesti Mets uurib lähemalt, mis on selle taga ning mida tuleks teha, et niinime­tatud VEP-lepingute sõlmimist maaoma­nike silmis atraktiivsemaks muuta. Ühe konkreetse sammuna, mis peaks metsaomanikele igati meelepärane olema, on keskkonnaministeeriumis valmimas seadusemuudatused, millega on plaanis VEP-ide eest makstavat hüvitist tulumak­su võrra suurendada. Mäletatavasti hak­kas riik 2010. aastal ootamatult maksta­va hüvitisesumma pealt tulumaksu maha arvama, mis tekitas metsaomanike seas palju pahameelt.

Eluline näide Leili Mihkelsoni metsast

Pärnumaal Vändra kandis juba alates 1997. aastast metsakasvatusega tegeleval Leili Mihkelsonil kasvab metsa viiel kinnistul ühtekokku 90 hektaril. Tema maadel asub ka kolm VEP-i, mille pind­alad moodustavad kokku 9,2 hektarit.

VEP-i inventuur toimus Mihkelsoni maadel juba 2000. aastal. Seda tegi piirkondlik metsanduse spetsialist, kes oli saanud põhjaliku vääriselupaikade koolituse. „Piiride tähistamisel ja pind­ala mõõtmisel looduses olin ise juures. Tegin ettepanekuid, kuidas need pare­mini mõistetavad oleksid ja kuidas kõr­val asuvate metsaosade majandamisel vältida vääriselupaikade kahjustamist,” kirjeldab Mihkelson.

Seejuures tegi ta VEP-ide moodustami­se ettepanekud osaliselt ise. Üks selline paik, mis tema tähelepanu äratas, oli ligikaudu pool sajandit tagasi toimunud jõe süvendamise ja voolusängi sirgeks kaevamise järel kõrvale jäänud vanajõe sängi ümbrus, kus kasvasid põlispuud. Seal oli rohkelt kopra tegevuse taga­järjel kuivanud ja mahalangenud ning silmapaistvalt suurte mõõtmetega vanu tüvesid, aga ka looduskaitsealuste kün­napuude järelkasvu. Lisaks mitmekesine rohttaimestik, kaldaroostikus pesitsevad ja varjulistes jõekäärudes elutsevad veelinnud, koprakuhilad ja -tammid.

Ülejäänud kaks VEP-i jäävad aga vana­desse okasmetsadesse. „Neist ühe kaitse alla võtmise ettepaneku tegin samuti ise, sest seal oli kunagi pesitsenud väike-konnakotkas, kelle pesapuu oli kuivanud ja pesa lagunemas. Ümbruses kasvasid saja-aastased männid ja kuused, madalas lodualas aga 80-aastased sanglepad. See viitas võimalusele, et konnakotkas tuleb tagasi ja leiab endale uue sobiva puu. Nii ka juhtus, kuigi pesa valiti vääriselupaiga piiridest välja jäävasse metsaossa,” tähendab Mihkelson.

Mihkelsoni jaoks on VEP metsa elurikkuse, mitte puidu kvaliteedi näitaja. „Minu silmis on väärt mets just selline, kus kasvab erivanuselisi puid, puubeebidest kuni jalalt kukkuvate raukadeni ja kus inimese arusaamade kohaselt korda tehtud majandusmetsa kõrval jäetakse ruumi ka looduse reeglite järgi vabalt kujunevatele metsaosadele,” ütleb ta. „Aastaid häirimatult olnud vanadele puudele kasvavad samblad või erine­vad puuseened, milliseid puidu saamise eesmärgil majandatavates ja hooldatud metsades naljalt ei kohta.”

Seejuures kinnitab ta, et VEP pole tema jaoks tülikas piirang. „Kõik algab inimese ja looduse suhetest. Kui mõne metsaomaniku meelest peab iga puu ainult tulu andma, siis küllap on tal liiga vähe aega jäänud elukeskkonna oluliste püsiväärtuste üle mõtisklemiseks,” arvab Mihkelson, kelle jaoks on mets elus asi, üllatusi ja kingitusi pakkuv kaaslane ning sõber. „Metsa elurikkust on raietega liht­ne pöördumatult kahjustada. Taastumist metsaomanik oma elu jooksul enam ei näe, sest looduslikud protsessid kulge­vad aeglaselt. Seepärast ongi hea, kui aktiivselt majandatavate metsade kõrval on piisaval hulgal ka puutumatuid met­saosi.”

Vääriselupaiga lepingu tingimusi on kordu­valt muudetud

Mihkelsoni sõnul oli juba VEP-ide inven­teerimise ajal teada, et kui omanik neid muutumatuna säilitab, siis sõlmitakse riigi (keskkonnaministeeriumi) ja omani­ku vahel leping, millega kompenseeritak­se saamata jääv tulu. Esimene lubadus oli, et hüvitis makstakse välja kohe ja täies mahus. Hiljem aga pikendati maks­mise tähtaega kümnele aastale ja praegu kehtiva korra järgi makstakse tasu välja kahekümne aasta jooksul võrdselt jaotu­nud osades.

„Minul valmisid lepinguprojektid juba 2005. aastal ja need saadeti allkirjas­tamiseks tolleaegsele ministrile Villu Reiljanile. Just siis hakati muudatusi tegema ja nii minu kui paljude teiste metsaomanike paberid sahtlisse jäidki. Lepinguni jõudsin alles 2007. aastal, kui keskkonnaministeerium delegeeris allkirjastamise õiguse erametsakeskusele,” kirjeldab Mihkelson, kuidas temal lõpuks notariaalne leping sõlmitud sai. Selle alusel maksab riik talle tasu välja kahekümne aasta jooksul.

Lepingu sõlmimisele eelnes kasvava metsa väärtuse hindamine riigimetsa majandamise keskuses toona kehtinud hindade järgi. „2007. aastal olid puidu hinnad suhteliselt kõrged, seepärast pean kompensatsioonisummat enam-vähem rahuldavaks,” märgib Mihkelson. „Samas ei kohelnud riik kõiki metsaomanikke võrdselt, sest neile, kes varem allkirja said, maksti hüvitis välja kümne aasta jooksul.”

Pidevate muudatuste tõttu niigi maa­omanikes segadust tekitanud süsteemi kirjeldades toob Mihkelson välja viimati paljusid nörritanud tõsiasja – kui lepingu sõlmimise ajal kehtis kord, et saadavat tasu tulumaksuga ei maksustata, siis 2010. aastal tuli tõsine tagasilöök sealt­ki. Nimelt muutis maksu- ja tolliamet vastavat määrust ning võrdse kohtlemise printsiipi põhjenduseks tuues maksustati vääriselupaiga säilitamise eest ette näh­tud tasu tulumaksuga. Metsaomanikud olid sellise justkui tagaselja tulnud otsu­se üle väga pahased, sest sellega rikuti nende meelest õiguslikku ootust, millega oldi lepingut sõlmides arvestatud.

Valmimas määruse muudatus, mille järgi vääriselupaiga kasutusõiguse tasu tulumak­su võrra suurendatakse

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Marku Lamp tunnistab, et peamised põhjused, miks metsaomani­ke huvi VEP-lepingute sõlmimise vastu on tagasihoidlik, peituvadki varasema­tes ebastabiilsetes põhimõtetes, saamata jääva tulu kompenseerimise pikaajalisuses ja kompensatsiooni tulumaksu­ga maksustamises. Ühtlasi on ta seda meelt, et ilmselt pole ka lepingutega seotud teavitustöö piisavalt tõhus olnud, arvestades Eesti metsaomanike suurt arvu – ligikaudu 97 000 – on kõikideni vajaliku informatsiooni viimine keeruli­ne,” osutab Lamp.

Mida siis ikkagi teha, et maaomanike huvi kasvatada? Lamp kinnitab, et antud küsimuses on praegu esimene prioriteet vääriselupaiga kasutusõiguse tasu arvu­tamise aluste kaasajastamine ja määra suurendamine. Nii on tema kinnitusel ministeeriumis valmimas määruse muu­datus, millega suurendatakse tasu määra tulumaksu võrra. Sellega peaks tema sõnul olukord õiglasemaks muutuma. Peagi on vastavad seadusemuudatused minemas laiemale kooskõlastusringile ning arvatavalt aasta lõpuks peaks need heaks kiidetud saama.

Lamp toob VEP-idest rääkides sisse ka ökosüsteemiteenuse mõiste. „Järjest roh­kem väärtustatakse hüvesid, mida öko­süsteemid inimestele pakuvad. Sellega seoses otsitakse võimalusi nende teenuste turustamiseks. VEP-i näitel on te­gemist sisuliselt ainukese vormiga, kus erametsaomanikul on võimalik reaalselt müüa ökosüsteemi tugiteenust – elupaiga kaitset. Tänaseks juba ligi viieteistaastane kogemus annab ideid, kuidas tulevikus sellele avatud turgu tekitada,” viitab Lamp.

Erametsaliidus usutakse, et lepingu sõlmi­mise huvi peaks tõstma maaomanikupõhine lähenemine

Erametsaliidu juhatuse esimees Aira Toss usub, et tõenäoliselt aitaks maaomanike huvi kasvule VEP-lepingute sõlmimiseks kaasa see, kui lähenetakse teemale maa­omaniku põhiselt.

„Praegu on VEP toetuse reklaam küll internetis üleval ja õppepäevadel rää­gitakse sellest, aga see jääb nii umb­määraseks jutuks,” nendib Toss. „Praegu oodatakse, et maaomanik võtaks ise init­siatiivi, aga tema ju loeb ajakirjandusest seda, et lepingutega on läinud olukord järjest viletsamaks. Üldjuhul ei taha ini­mesed selliste teemadega tegemist teha, kus on negatiivne imago.”

Nii leiabki Toss, et metsaomanikega tuleks aktiivsemalt tegeleda ning otse suheldes tutvustada lepingu tingimusi ja pakkuda välja ligikaudne saadaolev summa. „Sellesse töösse võiks kaasata aktiivsemalt ka metsaühistuid ja konsulente,” pakub Toss.

Väikemetsaomanikud vajaksid rohkem tead­misi metsaelustikust

Leili Mihkelsonile tundub, et metsandu­ses on viimasel ajal järjest enam põhi­rõhk suunatud puidu kasutamisele, mis­tõttu metsade elurikkus võib kannatada. „Olukorras, kus üldsusele edastatakse järjekindlalt ühesuunalist sõnumit, kui­das metsades puit mädaneb või kuidas väikemetsaomanikud ei majanda oma metsi piisavalt aktiivselt ja jäävad metsa­tulust ilma, on raske vastupidist tõestada. Tõestada seda, et mõni inimene ei vajagi metsanduspoliitilisi soovitusi, vaid tahab oma metsa üle ise otsustada. Kui vaja, siis raiub, kui pole vaja, hoiab puutuma­tuna. Omaniku põhiseaduslik õigus on oma vara kasutamise üle ise otsustada. Kui omanik samal ajal ka teiste kehtivate seaduste raamides püsib, pole kellelgi, ei ministril, poliitikul, puidutöösturil ega konsulendil, õigust sundida metsaoma­nikule peale talle vastumeelsena tundu­vaid soovitusi,” räägib Mihkelson.

Küll aga vajaksid tema hinnangul väi­kemetsaomanikud, kes igapäevaselt oma metsaga kokku ei puutu, rohkem tead­misi metsaelustikust ja selle mõjust kõigi inimeste elukeskkonnale. See aitaks leida ka oma viisi metsa pikaajaliseks säästli­kuks majandamiseks ja kaitsmiseks.

Mihkelson lisab, et kui rõhutatakse seda, et eraomand on püha ja puutuma­tu ning omanikul on õigus oma varaga vabalt toimida, siis sellest küljest võttes ei saa inimest sundida tema arvates kahjulikku lepingut sõlmima. „Iseasi, kas mõne metsaosa looduslik säilitamine ja selle eest ka otsese rahalise hüvitise saa­mine ongi nii kahjulik. Kui inimesele on tähtis, et mets koos seal leiduva taime­koosluse ja loomastikuga pikemat aega püsiks ning et oleks võimalus sealseid looduslikke muutusi jälgida, siis vääris­elupaigad annavadki selleks võimaluse,” sõnab Mihkelson.

Ökoloogi arvates oleksid vajalikud prioritiseerimine ja optimeerimine

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur, ökoloog Asko Lõhmus ütleb, et VEP-ide olulisus seis­neb väärtustega kohtade säilitamises, eeskätt ohustatud liikide osas. Lõhmuse sõnul on ilmne, et metsalooduse kaits­mise esimene etapp peaks aitama vältida juba olemasolevate väärtuste hävimist ning seetõttu on nende määratlemine ja kaitsmine tähtis.

Lõhmus peab VEP-ide kaitsega seo­tud muresid nii lühi- kui pikaajalisteks. Lühiajalised on mõistagi seotud raiega, mis omakorda tuleneb nende kaitse kor­ralduslikust nõrkusest, eriti eramaadel.

Siinkohal on paslik meenutada aastaid tagasi Eestimaa looduse fondi poolt läbi viidud inventuuri tulemusi, millest koo­rus välja tõdemus, et kümnendiga oli raiete tõttu kannatada saanud ligikaudu kuus protsenti VEP-idest. Seda nii era-kui ka riigimaadel.

Pikemaajalised mured on Lõhmuse hinnangul tegelikult veel suuremad. „Looduskaitsebioloogia ütleb meile, et liikide asurkondade säilitamiseks on VEP-id üldjuhul liiga väikesed. Seda eriti olukorras, kus need ei moodushalvendatakse ümbritseva ala majandamisel,” osutab Lõhmus. Vääriselupaiga piirini ulatuva­te raiete tõttu võivad löögi alla sattu­da eeskätt väikesed põlismetsaliikidega VEP-id – näiteks sellised, kus haruldane samblik kasvab vaid üksikute puude tü­vedel või kus lamapuult on leitud mõni torikseeneliik. „Niisugused asurkonnad on üliohustatud. Esimesel juhul oleneb kõik konkreetsete puude ellujäämisest. Teisel juhul kõduneb lamatüvi ära ja küsimus on selles, kas selles metsas on seenel olnud võimalik levida järgmisele kohale. Kolmandal juhul võib arvestatav osa VEP-i pindalast olla servaefekti tõttu põlismetsaliikidele sobimatu.”

Aga kuidas siis edasi toimetada? Lõhmuse sõnul tuleks vältida riigimaal olevate VEP-ide kahjustamist kaugmõjudega (näiteks raied servani). Seda saab leevendada säilikpuugruppidega, aga veel parem on VEP-i ümbritsevat ala majandada püsimetsana. Eramaadel ole­vad VEP-id tuleks prioritiseerida ja kõige tähtsamad riigile osta.

„Midagi tuleks ette võtta eramaadel olevate VEP-ide puuduvate lepingute­ga. Kuna aga pikaajaline perspektiiv on kasin, siis ei pruugi lõppkokkuvõttes olla otstarbekas kulukaid lepinguid ta­gasihoidliku tulemuse nimel teha. Siin on vaja optimeerida ja seda koostoi­mes suurte kaitsealadega ning lähtu­valt konkreetse VEP-i väärtusest. Paljude ohustatud metsaliikide tulevikku kind­lustavad siiski ennekõike suured kaitse­alad ning majandusmetsade majanda­mise üldine võttestik,” selgitab Lõhmus. „Nõnda võib olla otstarbekam kulutada lepingutele minev raha mõnikord potent­siaalselt samalaadsete puistute loodus­likkuse taastamisele lähikonnas asuvatel kaitsealadel.”

VEP-ide inventuuri käimalükanu meelest on arusaamatu praegune pindalaline nõue

Juba VEP-idega seotud inventuuride käima lükkamisest alates nendega tege­lenud Riina Martverk tunnistab täna, et vaatamata kõigele on asi end kindlasti õigustanud. „Tegelen ka praegu otsapi­di VEP-idega, tõsi küll, ainult riigimet­sa omadega. Rõõmu on küllaga neist väärtuslikest metsatükkidest, mis tänu 2000-ndate alguse inventuuridele alles on,” ütleb Martverk. „VEP-id on ju täna kaitstud riigimaal, kümnendik neist ka eramaal ning suur osa inventeeritutest liideti ka Natura võrgustikku ja on täna looduskaitse all.”

Kuigi asi on end igati ära tasunud, olid esiotsa ootused mõnes osas kõrge­mad. Tänaseks mittemotiveerivaks muu­tunud eramaade lepingute tingimuste kõrval, mis kõigile murelapseks on, toob Martverk välja ka VEP-ide kontseptsiooni muutused.

Nimelt kirjeldas inventeerimise me­toodika väärtusi ja ütles, et suuruse pii­rang puudub – kogu nõutud väärtustele vastav ala on VEP. Seejuures kuulusid inventeerimisele kõik alad väljapool ran­gelt kaitstavaid alasid, mistõttu määrati VEP-e ka kaitstavate alade piiranguvööndites. „2009. aastal jõustunud metsasea­duse redaktsioon ütleb, et VEP on välja­pool kaitstavat loodusobjekti asuv ja kuni seitsme hektari suurune kaitset vääriv ala. Tegelikult on minu jaoks see muu­datus kõige valusam tagasilöök,” nendib Martverk. Nii on selle seadusemuudatuse tõttu kaitseala piiranguvööndis olevad VEP-i väärtusega esinduslikud alad täna ilma igasuguse kaitseta ja isegi võimalu­seta nende kaitsmiseks (näiteks lepingu sõlmimiseks).

„Saan sellest seaduse muutmise vaja­dusest aru, kuna enamus meie kaitseala­de metsi käib täna Natura metsatoetuse alla, siis ei saa riik siin topelt toetusi maksta. Aga tõde on see, et Natura metsatoetus VEP-e ei kaitse,” viitab Martverk vastuolule.

Kui topelt toetustest hoidumiseks sea­duse muutmine oli valus, aga vajalik, siis samas on Martverkile tänini arusaama­tuks jäänud VEP-idele maksimaalse suu­ruse kehtestamine. „Sellega võeti kaitse võimalus just väärtuslikematelt aladelt, kus olid veel kompaktsed hästi toimivad, servamõjudest oluliselt puutumata metsaelupaigad,” ütleb Martverk. „Õnneks on RMK otsustanud riigimaadele jäävaid „VEP tunnusega alasid” ehk tänasele seadusele mittevastavaid kaitsta sama­väärselt VEP-idega. Erametsamaadel aga vastavaid, 2000. aastate algul inventee­ritud VEP-e, enam lihtsalt ei tunnistata.”

2011. aasta juunis sõnas keskkonna­minister Keit Pentus-Rosimannus Eesti Päevalehele, et sama aasta veebruaris riigikogu poolt heaks kiidetud metsan­duse arengukava aastani 2020 üle aru­tamisel jõuti kõigi oluliste huvigruppi­dega ühtsele arusaamale, et vääriselu­paiga mõiste ja kontseptsioon tuleb üle vaadata. „Seda on meil ka kavas teha,” kinnitas minister siis. Ehk siis täna, kaks aastat hiljem, tuleb loota, et peagi jõu­takse aruteludega erametsade VEP-ide eest makstava hüvitise varasema suuru­se taastamise juurest ka kontseptsiooni mõtestamiseni.

Kuidas sõlmida lepingut?

• Kui metsaomanik on teadlik, et tema metsamaal on inventeeritud ja registreeritud VEP, siis peaks ta pöörduma keskkonnaameti kohali­ku osakonna poole. Keskkonnaamet kontrollib vääriselupaiga olemasolu ja arvutab vastava programmi alusel metsast saamata jääva tulu (kasvava metsa väärtus, raietööd, väljavedu jms.). Tulu arvutamiseks on vaja kehtivaid metsa inventeerimisand-meid, andmete puudumisel tellib need riik. Saadud summale ongi võimalik sõlmida vääriselupaiga kaitseleping. Metsa majandamisest loobumisel saamata jääv tulu maks­takse välja 20 aasta jooksul võrdsete osadena.

• Kui metsaomanik on rahul saada­va kompensatsiooniga ning on nõus lepingut sõlmima, edastab keskkon­naamet erametsakeskusele vajalikud dokumendid: akti vääriselupaiga ja selle omaniku andmetega, kontroll­akti ja vääriselupaiga asukohta ise­loomustava kaardi. Erametsakeskus vaatab seejärel, et oleksid olemas kõik lepingu sõlmimiseks vajamine­vad dokumendid ja edastab need omaniku elukohajärgsesse notaribü­roosse, v.a. juhul kui omanik soovib teisiti.

• Tuginedes 2007. aastal jõustu­nud keskkonnaministri määruse­le nr. 22, koostab notar lepingu. Erametsakeskuse esindaja võtab metsaomanikuga ühendust ning lepib lepingu sõlmimiseks kokku so­biva aja.

• Lepingu sõlmimisel osaleb metsa­omanik ja erametsakeskuse esindaja ning vajadusel teised lepinguga seo­tud isikud. Kõik lepingus olevad tin­gimused on määratletud keskkonna­ministri vastava määrusega. Näiteks on keelatud vääriselupaigas metsa raiumine, välja arvatud erakorralised raied keskkonnateenistuse nõusole­kul, metsast lamapuidu eemaldami­ne, metsa kuivendamine, metsatee­de ehitamine, metsa uuendamine, samuti telkimine ja lõkketegemine. Lepingu rikkumisel tuleb lepingut rikkunud osapoolel tagastada saadud tulu ning tasuda leppetrahv.

 

 

 

0Shares