Vääriselupaigad muutuste tuules
24.07.2013
EESTI METS, Ulvar Käärt (keskkonnaajakirjanik): Vääriselupaigad ehk VEP-id kaardistati Eesti metsades kümmekond aastat tagasi. Kuidas on need praegu kaitstud?
Riigimetsades asuvad VEP-id on seadusega kaitstud, eramaadel on neist kaitse all vaid kümnendik
Ametlik definitsioon ütleb, et vääriselupaik (VEP) on vähima negatiivse mõjuga metsaala, kus suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult leidub ohustatud, ohu alte, haruldasi või tähelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike. Sellistes omamoodi põlismetsaliikide ja elurikkuse kantsides võivad kasvada jämedad ja väga vanad puud, seal leidub surevaid ja kuivanud tüvesid ning puutüükaid, samuti lamab maas palju jämedat kõdupuitu. Vääriselupaik võib olla killuke kunagisest põlismetsast, kus leidub sellele kohale omaseid linde, loomi, seeni, samblikke, samblaid ja putukaid. VEP-id said üle Eesti kaardistatud 2000ndate aastate alguses. Keskkonnaregistri andmete kohaselt jääb väljapoole kaitsealasid pea 8100 vääriselupaika, neist lõviosa asub riigi- ja suurusjärgus 3000 erametsades. Just viimaste kaitsmise või kaitsetuse küsimus on põletava teemana juba aastaid nii metsaomanike kui ka looduskaitsjate laual olnud.
Kui riigimetsades asuvaid VEP-e kaitseb raiumise eest seadus, siis eramaa-del peaks see toimuma maaomaniku ja riigi vahel sõlmitavate lepingute alusel. Selle eest, et omanik enda maal registreeritud VEP-i hoiab, maksab riik talle mittemajandamisest saamata jääva tulu ulatuses hüvitist. Paraku on maaomanike huvi vastavate kokkulepete vormistamise vastu olnud läbi aja väga väike, mistõttu on tänaseks vaid kümnendik eramaadel olevatest VEP-idest lepingutega kaitstud.
Eesti Mets uurib lähemalt, mis on selle taga ning mida tuleks teha, et niinimetatud VEP-lepingute sõlmimist maaomanike silmis atraktiivsemaks muuta. Ühe konkreetse sammuna, mis peaks metsaomanikele igati meelepärane olema, on keskkonnaministeeriumis valmimas seadusemuudatused, millega on plaanis VEP-ide eest makstavat hüvitist tulumaksu võrra suurendada. Mäletatavasti hakkas riik 2010. aastal ootamatult makstava hüvitisesumma pealt tulumaksu maha arvama, mis tekitas metsaomanike seas palju pahameelt.
Eluline näide Leili Mihkelsoni metsast
Pärnumaal Vändra kandis juba alates 1997. aastast metsakasvatusega tegeleval Leili Mihkelsonil kasvab metsa viiel kinnistul ühtekokku 90 hektaril. Tema maadel asub ka kolm VEP-i, mille pindalad moodustavad kokku 9,2 hektarit.
VEP-i inventuur toimus Mihkelsoni maadel juba 2000. aastal. Seda tegi piirkondlik metsanduse spetsialist, kes oli saanud põhjaliku vääriselupaikade koolituse. „Piiride tähistamisel ja pindala mõõtmisel looduses olin ise juures. Tegin ettepanekuid, kuidas need paremini mõistetavad oleksid ja kuidas kõrval asuvate metsaosade majandamisel vältida vääriselupaikade kahjustamist,” kirjeldab Mihkelson.
Seejuures tegi ta VEP-ide moodustamise ettepanekud osaliselt ise. Üks selline paik, mis tema tähelepanu äratas, oli ligikaudu pool sajandit tagasi toimunud jõe süvendamise ja voolusängi sirgeks kaevamise järel kõrvale jäänud vanajõe sängi ümbrus, kus kasvasid põlispuud. Seal oli rohkelt kopra tegevuse tagajärjel kuivanud ja mahalangenud ning silmapaistvalt suurte mõõtmetega vanu tüvesid, aga ka looduskaitsealuste künnapuude järelkasvu. Lisaks mitmekesine rohttaimestik, kaldaroostikus pesitsevad ja varjulistes jõekäärudes elutsevad veelinnud, koprakuhilad ja -tammid.
Ülejäänud kaks VEP-i jäävad aga vanadesse okasmetsadesse. „Neist ühe kaitse alla võtmise ettepaneku tegin samuti ise, sest seal oli kunagi pesitsenud väike-konnakotkas, kelle pesapuu oli kuivanud ja pesa lagunemas. Ümbruses kasvasid saja-aastased männid ja kuused, madalas lodualas aga 80-aastased sanglepad. See viitas võimalusele, et konnakotkas tuleb tagasi ja leiab endale uue sobiva puu. Nii ka juhtus, kuigi pesa valiti vääriselupaiga piiridest välja jäävasse metsaossa,” tähendab Mihkelson.
Mihkelsoni jaoks on VEP metsa elurikkuse, mitte puidu kvaliteedi näitaja. „Minu silmis on väärt mets just selline, kus kasvab erivanuselisi puid, puubeebidest kuni jalalt kukkuvate raukadeni ja kus inimese arusaamade kohaselt korda tehtud majandusmetsa kõrval jäetakse ruumi ka looduse reeglite järgi vabalt kujunevatele metsaosadele,” ütleb ta. „Aastaid häirimatult olnud vanadele puudele kasvavad samblad või erinevad puuseened, milliseid puidu saamise eesmärgil majandatavates ja hooldatud metsades naljalt ei kohta.”
Seejuures kinnitab ta, et VEP pole tema jaoks tülikas piirang. „Kõik algab inimese ja looduse suhetest. Kui mõne metsaomaniku meelest peab iga puu ainult tulu andma, siis küllap on tal liiga vähe aega jäänud elukeskkonna oluliste püsiväärtuste üle mõtisklemiseks,” arvab Mihkelson, kelle jaoks on mets elus asi, üllatusi ja kingitusi pakkuv kaaslane ning sõber. „Metsa elurikkust on raietega lihtne pöördumatult kahjustada. Taastumist metsaomanik oma elu jooksul enam ei näe, sest looduslikud protsessid kulgevad aeglaselt. Seepärast ongi hea, kui aktiivselt majandatavate metsade kõrval on piisaval hulgal ka puutumatuid metsaosi.”
Vääriselupaiga lepingu tingimusi on korduvalt muudetud
Mihkelsoni sõnul oli juba VEP-ide inventeerimise ajal teada, et kui omanik neid muutumatuna säilitab, siis sõlmitakse riigi (keskkonnaministeeriumi) ja omaniku vahel leping, millega kompenseeritakse saamata jääv tulu. Esimene lubadus oli, et hüvitis makstakse välja kohe ja täies mahus. Hiljem aga pikendati maksmise tähtaega kümnele aastale ja praegu kehtiva korra järgi makstakse tasu välja kahekümne aasta jooksul võrdselt jaotunud osades.
„Minul valmisid lepinguprojektid juba 2005. aastal ja need saadeti allkirjastamiseks tolleaegsele ministrile Villu Reiljanile. Just siis hakati muudatusi tegema ja nii minu kui paljude teiste metsaomanike paberid sahtlisse jäidki. Lepinguni jõudsin alles 2007. aastal, kui keskkonnaministeerium delegeeris allkirjastamise õiguse erametsakeskusele,” kirjeldab Mihkelson, kuidas temal lõpuks notariaalne leping sõlmitud sai. Selle alusel maksab riik talle tasu välja kahekümne aasta jooksul.
Lepingu sõlmimisele eelnes kasvava metsa väärtuse hindamine riigimetsa majandamise keskuses toona kehtinud hindade järgi. „2007. aastal olid puidu hinnad suhteliselt kõrged, seepärast pean kompensatsioonisummat enam-vähem rahuldavaks,” märgib Mihkelson. „Samas ei kohelnud riik kõiki metsaomanikke võrdselt, sest neile, kes varem allkirja said, maksti hüvitis välja kümne aasta jooksul.”
Pidevate muudatuste tõttu niigi maaomanikes segadust tekitanud süsteemi kirjeldades toob Mihkelson välja viimati paljusid nörritanud tõsiasja – kui lepingu sõlmimise ajal kehtis kord, et saadavat tasu tulumaksuga ei maksustata, siis 2010. aastal tuli tõsine tagasilöök sealtki. Nimelt muutis maksu- ja tolliamet vastavat määrust ning võrdse kohtlemise printsiipi põhjenduseks tuues maksustati vääriselupaiga säilitamise eest ette nähtud tasu tulumaksuga. Metsaomanikud olid sellise justkui tagaselja tulnud otsuse üle väga pahased, sest sellega rikuti nende meelest õiguslikku ootust, millega oldi lepingut sõlmides arvestatud.
Valmimas määruse muudatus, mille järgi vääriselupaiga kasutusõiguse tasu tulumaksu võrra suurendatakse
Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Marku Lamp tunnistab, et peamised põhjused, miks metsaomanike huvi VEP-lepingute sõlmimise vastu on tagasihoidlik, peituvadki varasemates ebastabiilsetes põhimõtetes, saamata jääva tulu kompenseerimise pikaajalisuses ja kompensatsiooni tulumaksuga maksustamises. Ühtlasi on ta seda meelt, et ilmselt pole ka lepingutega seotud teavitustöö piisavalt tõhus olnud, arvestades Eesti metsaomanike suurt arvu – ligikaudu 97 000 – on kõikideni vajaliku informatsiooni viimine keeruline,” osutab Lamp.
Mida siis ikkagi teha, et maaomanike huvi kasvatada? Lamp kinnitab, et antud küsimuses on praegu esimene prioriteet vääriselupaiga kasutusõiguse tasu arvutamise aluste kaasajastamine ja määra suurendamine. Nii on tema kinnitusel ministeeriumis valmimas määruse muudatus, millega suurendatakse tasu määra tulumaksu võrra. Sellega peaks tema sõnul olukord õiglasemaks muutuma. Peagi on vastavad seadusemuudatused minemas laiemale kooskõlastusringile ning arvatavalt aasta lõpuks peaks need heaks kiidetud saama.
Lamp toob VEP-idest rääkides sisse ka ökosüsteemiteenuse mõiste. „Järjest rohkem väärtustatakse hüvesid, mida ökosüsteemid inimestele pakuvad. Sellega seoses otsitakse võimalusi nende teenuste turustamiseks. VEP-i näitel on tegemist sisuliselt ainukese vormiga, kus erametsaomanikul on võimalik reaalselt müüa ökosüsteemi tugiteenust – elupaiga kaitset. Tänaseks juba ligi viieteistaastane kogemus annab ideid, kuidas tulevikus sellele avatud turgu tekitada,” viitab Lamp.
Erametsaliidus usutakse, et lepingu sõlmimise huvi peaks tõstma maaomanikupõhine lähenemine
Erametsaliidu juhatuse esimees Aira Toss usub, et tõenäoliselt aitaks maaomanike huvi kasvule VEP-lepingute sõlmimiseks kaasa see, kui lähenetakse teemale maaomaniku põhiselt.
„Praegu on VEP toetuse reklaam küll internetis üleval ja õppepäevadel räägitakse sellest, aga see jääb nii umbmääraseks jutuks,” nendib Toss. „Praegu oodatakse, et maaomanik võtaks ise initsiatiivi, aga tema ju loeb ajakirjandusest seda, et lepingutega on läinud olukord järjest viletsamaks. Üldjuhul ei taha inimesed selliste teemadega tegemist teha, kus on negatiivne imago.”
Nii leiabki Toss, et metsaomanikega tuleks aktiivsemalt tegeleda ning otse suheldes tutvustada lepingu tingimusi ja pakkuda välja ligikaudne saadaolev summa. „Sellesse töösse võiks kaasata aktiivsemalt ka metsaühistuid ja konsulente,” pakub Toss.
Väikemetsaomanikud vajaksid rohkem teadmisi metsaelustikust
Leili Mihkelsonile tundub, et metsanduses on viimasel ajal järjest enam põhirõhk suunatud puidu kasutamisele, mistõttu metsade elurikkus võib kannatada. „Olukorras, kus üldsusele edastatakse järjekindlalt ühesuunalist sõnumit, kuidas metsades puit mädaneb või kuidas väikemetsaomanikud ei majanda oma metsi piisavalt aktiivselt ja jäävad metsatulust ilma, on raske vastupidist tõestada. Tõestada seda, et mõni inimene ei vajagi metsanduspoliitilisi soovitusi, vaid tahab oma metsa üle ise otsustada. Kui vaja, siis raiub, kui pole vaja, hoiab puutumatuna. Omaniku põhiseaduslik õigus on oma vara kasutamise üle ise otsustada. Kui omanik samal ajal ka teiste kehtivate seaduste raamides püsib, pole kellelgi, ei ministril, poliitikul, puidutöösturil ega konsulendil, õigust sundida metsaomanikule peale talle vastumeelsena tunduvaid soovitusi,” räägib Mihkelson.
Küll aga vajaksid tema hinnangul väikemetsaomanikud, kes igapäevaselt oma metsaga kokku ei puutu, rohkem teadmisi metsaelustikust ja selle mõjust kõigi inimeste elukeskkonnale. See aitaks leida ka oma viisi metsa pikaajaliseks säästlikuks majandamiseks ja kaitsmiseks.
Mihkelson lisab, et kui rõhutatakse seda, et eraomand on püha ja puutumatu ning omanikul on õigus oma varaga vabalt toimida, siis sellest küljest võttes ei saa inimest sundida tema arvates kahjulikku lepingut sõlmima. „Iseasi, kas mõne metsaosa looduslik säilitamine ja selle eest ka otsese rahalise hüvitise saamine ongi nii kahjulik. Kui inimesele on tähtis, et mets koos seal leiduva taimekoosluse ja loomastikuga pikemat aega püsiks ning et oleks võimalus sealseid looduslikke muutusi jälgida, siis vääriselupaigad annavadki selleks võimaluse,” sõnab Mihkelson.
Ökoloogi arvates oleksid vajalikud prioritiseerimine ja optimeerimine
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur, ökoloog Asko Lõhmus ütleb, et VEP-ide olulisus seisneb väärtustega kohtade säilitamises, eeskätt ohustatud liikide osas. Lõhmuse sõnul on ilmne, et metsalooduse kaitsmise esimene etapp peaks aitama vältida juba olemasolevate väärtuste hävimist ning seetõttu on nende määratlemine ja kaitsmine tähtis.
Lõhmus peab VEP-ide kaitsega seotud muresid nii lühi- kui pikaajalisteks. Lühiajalised on mõistagi seotud raiega, mis omakorda tuleneb nende kaitse korralduslikust nõrkusest, eriti eramaadel.
Siinkohal on paslik meenutada aastaid tagasi Eestimaa looduse fondi poolt läbi viidud inventuuri tulemusi, millest koorus välja tõdemus, et kümnendiga oli raiete tõttu kannatada saanud ligikaudu kuus protsenti VEP-idest. Seda nii era-kui ka riigimaadel.
Pikemaajalised mured on Lõhmuse hinnangul tegelikult veel suuremad. „Looduskaitsebioloogia ütleb meile, et liikide asurkondade säilitamiseks on VEP-id üldjuhul liiga väikesed. Seda eriti olukorras, kus need ei moodushalvendatakse ümbritseva ala majandamisel,” osutab Lõhmus. Vääriselupaiga piirini ulatuvate raiete tõttu võivad löögi alla sattuda eeskätt väikesed põlismetsaliikidega VEP-id – näiteks sellised, kus haruldane samblik kasvab vaid üksikute puude tüvedel või kus lamapuult on leitud mõni torikseeneliik. „Niisugused asurkonnad on üliohustatud. Esimesel juhul oleneb kõik konkreetsete puude ellujäämisest. Teisel juhul kõduneb lamatüvi ära ja küsimus on selles, kas selles metsas on seenel olnud võimalik levida järgmisele kohale. Kolmandal juhul võib arvestatav osa VEP-i pindalast olla servaefekti tõttu põlismetsaliikidele sobimatu.”
Aga kuidas siis edasi toimetada? Lõhmuse sõnul tuleks vältida riigimaal olevate VEP-ide kahjustamist kaugmõjudega (näiteks raied servani). Seda saab leevendada säilikpuugruppidega, aga veel parem on VEP-i ümbritsevat ala majandada püsimetsana. Eramaadel olevad VEP-id tuleks prioritiseerida ja kõige tähtsamad riigile osta.
„Midagi tuleks ette võtta eramaadel olevate VEP-ide puuduvate lepingutega. Kuna aga pikaajaline perspektiiv on kasin, siis ei pruugi lõppkokkuvõttes olla otstarbekas kulukaid lepinguid tagasihoidliku tulemuse nimel teha. Siin on vaja optimeerida ja seda koostoimes suurte kaitsealadega ning lähtuvalt konkreetse VEP-i väärtusest. Paljude ohustatud metsaliikide tulevikku kindlustavad siiski ennekõike suured kaitsealad ning majandusmetsade majandamise üldine võttestik,” selgitab Lõhmus. „Nõnda võib olla otstarbekam kulutada lepingutele minev raha mõnikord potentsiaalselt samalaadsete puistute looduslikkuse taastamisele lähikonnas asuvatel kaitsealadel.”
VEP-ide inventuuri käimalükanu meelest on arusaamatu praegune pindalaline nõue
Juba VEP-idega seotud inventuuride käima lükkamisest alates nendega tegelenud Riina Martverk tunnistab täna, et vaatamata kõigele on asi end kindlasti õigustanud. „Tegelen ka praegu otsapidi VEP-idega, tõsi küll, ainult riigimetsa omadega. Rõõmu on küllaga neist väärtuslikest metsatükkidest, mis tänu 2000-ndate alguse inventuuridele alles on,” ütleb Martverk. „VEP-id on ju täna kaitstud riigimaal, kümnendik neist ka eramaal ning suur osa inventeeritutest liideti ka Natura võrgustikku ja on täna looduskaitse all.”
Kuigi asi on end igati ära tasunud, olid esiotsa ootused mõnes osas kõrgemad. Tänaseks mittemotiveerivaks muutunud eramaade lepingute tingimuste kõrval, mis kõigile murelapseks on, toob Martverk välja ka VEP-ide kontseptsiooni muutused.
Nimelt kirjeldas inventeerimise metoodika väärtusi ja ütles, et suuruse piirang puudub – kogu nõutud väärtustele vastav ala on VEP. Seejuures kuulusid inventeerimisele kõik alad väljapool rangelt kaitstavaid alasid, mistõttu määrati VEP-e ka kaitstavate alade piiranguvööndites. „2009. aastal jõustunud metsaseaduse redaktsioon ütleb, et VEP on väljapool kaitstavat loodusobjekti asuv ja kuni seitsme hektari suurune kaitset vääriv ala. Tegelikult on minu jaoks see muudatus kõige valusam tagasilöök,” nendib Martverk. Nii on selle seadusemuudatuse tõttu kaitseala piiranguvööndis olevad VEP-i väärtusega esinduslikud alad täna ilma igasuguse kaitseta ja isegi võimaluseta nende kaitsmiseks (näiteks lepingu sõlmimiseks).
„Saan sellest seaduse muutmise vajadusest aru, kuna enamus meie kaitsealade metsi käib täna Natura metsatoetuse alla, siis ei saa riik siin topelt toetusi maksta. Aga tõde on see, et Natura metsatoetus VEP-e ei kaitse,” viitab Martverk vastuolule.
Kui topelt toetustest hoidumiseks seaduse muutmine oli valus, aga vajalik, siis samas on Martverkile tänini arusaamatuks jäänud VEP-idele maksimaalse suuruse kehtestamine. „Sellega võeti kaitse võimalus just väärtuslikematelt aladelt, kus olid veel kompaktsed hästi toimivad, servamõjudest oluliselt puutumata metsaelupaigad,” ütleb Martverk. „Õnneks on RMK otsustanud riigimaadele jäävaid „VEP tunnusega alasid” ehk tänasele seadusele mittevastavaid kaitsta samaväärselt VEP-idega. Erametsamaadel aga vastavaid, 2000. aastate algul inventeeritud VEP-e, enam lihtsalt ei tunnistata.”
2011. aasta juunis sõnas keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus Eesti Päevalehele, et sama aasta veebruaris riigikogu poolt heaks kiidetud metsanduse arengukava aastani 2020 üle arutamisel jõuti kõigi oluliste huvigruppidega ühtsele arusaamale, et vääriselupaiga mõiste ja kontseptsioon tuleb üle vaadata. „Seda on meil ka kavas teha,” kinnitas minister siis. Ehk siis täna, kaks aastat hiljem, tuleb loota, et peagi jõutakse aruteludega erametsade VEP-ide eest makstava hüvitise varasema suuruse taastamise juurest ka kontseptsiooni mõtestamiseni.
Kuidas sõlmida lepingut?
• Kui metsaomanik on teadlik, et tema metsamaal on inventeeritud ja registreeritud VEP, siis peaks ta pöörduma keskkonnaameti kohaliku osakonna poole. Keskkonnaamet kontrollib vääriselupaiga olemasolu ja arvutab vastava programmi alusel metsast saamata jääva tulu (kasvava metsa väärtus, raietööd, väljavedu jms.). Tulu arvutamiseks on vaja kehtivaid metsa inventeerimisand-meid, andmete puudumisel tellib need riik. Saadud summale ongi võimalik sõlmida vääriselupaiga kaitseleping. Metsa majandamisest loobumisel saamata jääv tulu makstakse välja 20 aasta jooksul võrdsete osadena.
• Kui metsaomanik on rahul saadava kompensatsiooniga ning on nõus lepingut sõlmima, edastab keskkonnaamet erametsakeskusele vajalikud dokumendid: akti vääriselupaiga ja selle omaniku andmetega, kontrollakti ja vääriselupaiga asukohta iseloomustava kaardi. Erametsakeskus vaatab seejärel, et oleksid olemas kõik lepingu sõlmimiseks vajaminevad dokumendid ja edastab need omaniku elukohajärgsesse notaribüroosse, v.a. juhul kui omanik soovib teisiti.
• Tuginedes 2007. aastal jõustunud keskkonnaministri määrusele nr. 22, koostab notar lepingu. Erametsakeskuse esindaja võtab metsaomanikuga ühendust ning lepib lepingu sõlmimiseks kokku sobiva aja.
• Lepingu sõlmimisel osaleb metsaomanik ja erametsakeskuse esindaja ning vajadusel teised lepinguga seotud isikud. Kõik lepingus olevad tingimused on määratletud keskkonnaministri vastava määrusega. Näiteks on keelatud vääriselupaigas metsa raiumine, välja arvatud erakorralised raied keskkonnateenistuse nõusolekul, metsast lamapuidu eemaldamine, metsa kuivendamine, metsateede ehitamine, metsa uuendamine, samuti telkimine ja lõkketegemine. Lepingu rikkumisel tuleb lepingut rikkunud osapoolel tagastada saadud tulu ning tasuda leppetrahv.