Putukkahjurid

Männivaksik

Männivaksiku röövikud võivad puud raagu süüa üsna suurtel aladel. (Foto:forestryimages.org)

Okaste ja lehtede kahjustajad on putukad, kes okastest või lehtedest toituvad. Nende ühekordse kahjustuse, isegi raagusöömise elab puu üle. Kui tugevaastmeline kahjustus kordub mitu aastat järjest, võib puu nõrgeneda. See võib kaasa tuua puu asustamise tüvekahjurite poolt ning lõpuks puu kuivamise. Kahjustusest teadasaamiseks tasub jälgida kaski – kuivanud latv ja ladvaoksad võivad viidata lehekahjurite kahjustusest alguse saanud mädanikule. Mädanik võib kiiresti tüve mööda allapoole levida ja puu kuivada. Levinumad okaste ja lehtede kahjustajad on:

  • Männivaksik on noorte, keskealiste ja ka vanemate männipuistute olulisim okkakahjur eelkõige Kagu- ja Põhja-Eestis – rüüsted korduvad pika ajavahemiku möödumisel kunagiste rüüstekollete lähedal. Selle liblika rohelised valgete pikitriipudega ja n-ö vaksates liikuvad röövikud võivad puud raagu süüa üsna suurtel aladel, kusjuures võra raagusöömine muutub märgatavaks alles sügisel. Röövikute toitumisest annavad märku allapudenevad okkajäänused ja rohelised teralised ekskremendid.

    Punaka männivaablase ebaröövikud toituvad valdavalt männipuude eelmise aasta juurdekasvudest. (Foto:forestryimages.org)

    Punaka männivaablase ebaröövikud toituvad valdavalt männipuude eelmise aasta juurdekasvudest. (Foto:forestryimages.org)

  • Punakas männivaablane on kõige tavalisem okkakahjur noortes männikutes. Hallikasrohelised pikitriibuga ebaröövikud elavad seltsingutena koos ja söövad vanemaid, eelmiste aastate okkaid. Arvuka esinemise korral võivad nad puu raagu süüa, kahjustuspuhang ei kesta tavaliselt üle paari aasta.
  • Harilik männivaablane on punakaga väliselt küllalt sarnane, kuid ebaröövikud kahjustavad ka jooksva aasta okkaid, mistõttu tema kahjustus võib olla puule ohtlikum.
  • Väike-kuusevaablane on kuusenoorendike kahjur, kes eelistab päikeseküllaseid kasvukohti. Tihti tegutseb hõredates noortes 10–30aastastes kuusekultuurides, kus helerohelised, täpselt noorte kuuseokaste värvi vastsed söövad okkaid puu ladvaosas. Kahjustus muutub märgatavaks hiljem, kui kahjustatud okkad pruunistuvad.
  • Külmavaksikud on peamised lehtpuude lehekahjurid. Metsa-külmavaksik kahjustab kaske, harilik külmavaksik tamme, viljapuid jt. Röövikud toituvad kevadel pungadest ja noortest lehtedest, süües sageli juba juunis puud raagu.

Tüvekahjurid (üraskid, pihklased ja mõned teised) asustavad nõrgestatud puid, lamavaid tüvesid ja värsket metsamaterjali. Kahjustuse tõttu puud kuivavad ja puidu kvaliteet halveneb. Et metsamaterjali asustamist ja kahjustajate arvukuse suurenemist vältida, tuleb septembri algusest aprilli lõpuni raiutud toores okaspuit (ka tormimurd ja -heide ning lumemurd) metsast välja vedada 1. juuniks.Mai algusest augusti lõpuni raiutud toorest koorimata okaspuitu (ka tormimurdu ja -heidet) ei tohi metsas üle kuu hoida. Need okaspuupuidu väljaveo nõuded on kehtestatud metsa majandamise eeskirjaga. Meil levinumad tüvekahjurid on:

rmk_Männikärsakas

Männikärsaka valmikud toituvad noorte männi- jakuusetaimede tüvedel. (Foto:RMK)

  • Harilik männikärsakas ja väike-männikärsakas on okaspuukultuuride kõige olulisemad kahjurid. Männikärsaka vastsed on kahjutud, kahju tekitavad männikärsaka valmikud, kes toituvad noorte männi- ja kuusetaimede tüvedel. Kahjustused on suuremad sügissuvel kärsakate koorudes ja järgmise aasta kevadel enne haude rajamist. Seega kestab männikärsaka arengutsükkel kaks aastat. Tõrjeabinõuna saab vältida värske raie tegemist okaspuuga uuendatud raiesmiku lähedale. Uue raie võiks teha alles vähemalt kolme aasta pärast. Ka saab kahjustust vähendada, kui okaspuulangid uuendatakse alles kahe või kolme aasta möödumisel raiest. Kahjustuste vähendamiseks on kasutatud nii püüniskoori mardikate kogumiseks kui ka püüniskraavide kaevamist, samuti mehhaanilisi kaitsevahendeid (nt plastikust kaitsetorbikuid). Efektiivsem on siiski taimekaitsevahendite kasutamine (järgides õigusaktides sätestatud taimekaitsevahendite kasutamise korda), uusim viis männikärsakate kahjustuste vähendamiseks on vahatatud taimede kasutamine. Vahakate püsib 2‒3 aastat ja kaitseb taimi hästi, sest putukad ei saa libedal vahapinnal liikuda. 
  • Üraskid. Metsakahjuriteks võib pidada väheseid üraskiliike, kes on suutelised asustama elujõulisi, ajutiselt nõrgestatud puid. Eriti ulatuslikud üraskirüüsted on aset leidnud pärast suuri tormikahjustusi, mil tormimurrul ja -heitel jõudsalt siginud putukad asustavad kasvavaid, eelkõige tormi poolt vigastatud puid järgmistel aastatel. Kõige üraskiohtlikumad on suurtel aladel laiuvad ühevanused kuusepuistud.
    • Eestis on suurimat kahju tekitav üraskiliik kuuse-kooreürask. Viimasel paarikümnel aastal on kuuse-kooreüraskil reeglina arenenud aasta jooksul kaks põlvkonda – osa juunis koorunud mardikaid rajab haude juulis. Teine põlvkond talvitub sagedamini arengukohal koore all, kuid soodsa ilmastiku korral jõuavad noormardikad minna talvituma pinnasesse, kus talvitub ka osa esimese põlvkonna noormardikatest.
      Üraskite puhul närib emasputukas piki tüve kulgeva 6–15 cm pikkuse emakäigu, kuhu munetud munadest koorunud valkjad vastsed teevad toitudes tüvega ristisuunas vastsekäigud. (Foto:RMK)

      Üraskite puhul närib emasputukas piki tüve kulgeva 6–15 cm pikkuse emakäigu, kuhu munetud munadest koorunud valkjad vastsed teevad toitudes tüvega ristisuunas vastsekäigud. (Foto:RMK)

      Kuuse-kooreüraskitest värskelt asustatud kuuskede koores on ümmargused, ligikaudu 2 mm läbimõõduga sisenemisavad, juurekaelal ja tüve alaosal ning lamavate puude tüvedel leidub pruunikat näripuru. Koore all närib emasputukas piki tüve kulgeva 6–15 cm pikkuse emakäigu, kuhu munetud munadest koorunud valkjad vastsed teevad toitudes tüvega ristisuunas vastsekäigud. Asustatud puude võra kolletub alles mõni kuu hiljem, kui õige tõrjeaeg on juba möödas. Tõrjeks tuleks värskelt asustatud puud üles töötada ja kasutada püünispuid. Kuuse-kooreüraski püünispuudeks tasub valida nõrgestatud või vigastatud kuused mulluste üraskikollete läheduses. Püünispuudel tuleb üraskid hävitada, sest vastasel korral need vaid soodustavad putukate sigimist. Püünispuud (aga ka üraskite kevadel asustatud kasvavad puud ning tormimurd ja -heide) tuleb kokku koguda mai lõpus või juuni esimesel poolel. Tavaliselt viiakse see materjal otse saeveskisse, kus putukad saagimisel hukkuvad. Saab piirduda ka nende puude koorimisega. Koored tuleb matta maha, vähemalt 0,5 m sügavusele. Üraski teise põlvkonna suvel asustatud puud tuleks üles töötada ja metsast välja vedada talvel. Üraskeid saab kokku meelitada ka feromoonpreparaate kasutades – siis on püünispuid vähem vaja.

    • Harkkidane kooreürask asustab keskealiste ja vanemate nõrgestatud kuuskede tüvede õhemakoorelist ülaosa. Ta esineb enamasti koos kuuse-kooreüraskiga, kes hõivab tüvede ala- ja keskosa. Lamavaid tüvesid ja metsamaterjali harkkidane kooreürask ei asusta. Tõrjuda saab teda üheaegselt kuuse-kooreüraski tõrjega.

      Üraskite kahjustus kuusikus. (Foto:RMK)

      Üraskite kahjustus kuusikus. (Foto:RMK)

    • Säsiüraskid. Suur-säsiürask asustab mändide korbastunud tüveosa ning männimaterjali, väike-säsiürask asustab vanemate mändide õhukesekoorelist tüveosa ja jämedaid oksi. Aprilli lõpul asustatud nõrgestatud puudel, tormimurrul ja -heitel või metsamaterjalil kooruvad suvel noormardikad, kes kaevandavad suve teisel poolel männivõrsetes. Kahjustuse tõttu võrsed murduvad, võra hõreneb ja puude juurdekasv väheneb. Tõrjeks tuleks töötada värskelt asustatud puud üles mai teisel poolel või juunis.

      Latipihklase vastsed kaevandavad looklevaid käike nõrgestatud latiealiste ja vanemate mändide õhukesekoorelise tüveosa koore all. (Foto:forestryimages.org)

      Latipihklase vastsed kaevandavad looklevaid käike nõrgestatud latiealiste ja vanemate mändide õhukesekoorelise tüveosa koore all. (Foto:forestryimages.org)

    • Harilik niineürask rajab haude allajäänud ja nõrgestatud kuuskede tüvedele ja jämedamatele okstele. Asustab sagedamini keskealisi ja vanemaid kuuski tihedates puistutes. Et vastne talvitub koore all, tasub tõrjeks värskelt asustatud puud raiuda ja vedada metsast välja talvel.
  • Latipihklase vastsed kaevandavad looklevaid käike nõrgestatud latiealiste ja vanemate mändide õhukesekoorelise tüveosa koore all. Sagedasem on ta Lõuna- ja Kagu-Eestis. Kahjustatud puud kolletuvad sügisel ja kuivavad. Latipihklase kahjustus on algstaadiumis väliselt märgatav vaigujooksu tõttu, mis järgneb tõukude koorde tungimisele (mai lõpus, juuli algul). Kui neid on vähe või kui asustada proovitakse tervet elujõus puud, saavad hauded vaigujooksus hukka. Et tõugud talvituvad koore all, tuleks tõrjeks asustatud puud raiuda ja metsast välja vedada talvel. Kui kahjustus avastatakse varem, tuleks asustatud männid üles töötada ja koorida hiljemalt juunis, enne tõukude nukkumist.

Looduslik abinõu putukkahjurite arvukuse vähendamiseks on paigaldada ja hooldada lindude pesakaste. Tasub uurida, mis putukaliik teie metsale liiga on teinud, ja konsulteerida spetsialistidega, kes oskavad soovitada, mida ette võtta.

UURI LISAKS:

Kaamera

Putukkahjuritest:
Kaljo Voolma viib saate Metsakaja metsakahjustusi põhjustavate putukate kirevasse maailma



Üraskitõrjest:


Kärsakatõrjevahenditest:


3Shares