Hakkpuiduga võiks soojaks kütta pool Eestit

 

ERAMETSAKESKUS, Regina Hansen:

Soojuse ja elektri koostootmisel on hakkpuit rahaliselt kõige soodsam, lisaks ka keskkonnasõbralik. Raie kõrvalsaadustest toodavad odavat toasooja Eestis üle saja katlamaja ja umbes teist samapalju võiks neid olla veel.

Küsimustele vastab Erametsakeskuse arendusnõunik Indrek Jakobson.

Miks puitu energia tootmiseks kasutatakse? Mis on puidu kasutamise plussid ja miinused võrreldes teiste taastuvenergiaallikatega?

Erametsakeskuses ütleme, et hea energia tuleb metsast. Kõik teavad, et inimene saab end metsas vaimselt ja emotsionaalselt laadida. Teisalt on mets aga koht, kus päikeseenergia muutub selliseks energialiigiks, mida saame kasutada oma igapäevavajaduste jaoks ehk soojusenergia tootmiseks. See toimub inimese elueaga võrreldava perioodi jooksul, mis tähendab, et selline energia on taastuv, puhas ja seetõttu hea.

Hakkpuidu kasutamise otstarbekuse määrab eelkõige see, mille jaoks ja millises mahus seda tarvitatakse. Elektri ja soojuse koostootmisel Eestis pole hakkpuidule alternatiive, see on rahaliselt kõige soodsam ja samas keskkonnasõbralik, ükspuha kui suurtes kateldes me seda puitu ei põleta. Ainult elektri tootmisel on võimalik mõne teise tehnoloogia abil saavutada rahaliselt parem tulemus, kuid need pole suures mahus ja pikas perspektiivis head. Ka päike on väga tõsiseltvõetav taastuvenergia allikas, kuid aeg selle suuremahuliseks kasutamiseks meie kliimas ei ole veel küps, tehnoloogia pole veel piisavalt arenenud. Väiketootmises on päikesepaneelidel siiski oma koht juba tekkinud. Tõsine tegija taastuvenergia vallas saab lähitulevikus olema hoopis biometaan, kuid ilmselgelt on Eesti liiga optimistlik selle tootmismahtude osas, kui me just Saksamaa vigu korrata ei soovi.

Hakkpuit on kindlasti parim energiaallikas suurte mastaapide korral, kuid väiketootmise puhul pole selle kasutamine kuigi mõistlik. See sisaldab liiga palju vett ning seetõttu ei ole alati konkurentsivõimeline transpordikulude ega ka põletusseadmete hinna poolest.

Kuidas on lood metsaressursiga? Kas metsa jätkub?

Lühike ja selge vastus on, et ressurssi jätkub. Vastavalt kehtivale metsanduse arengukavale võib Eestis raiuda kuni 15 milj tm puitu aastas, praegu kasutatakse sellest mahust ära vaevalt kaks kolmandikku. Olemasoleva metsaressursiga ja praeguste raiepiirangute juures oleks vabalt võimalik kogu Eesti hakkpuiduga ära kütta. Seda muidugi teoreetiliselt, praktikas poleks see mõistlik, sest puidu metsast väljatoomise kulud seavad tihtipeale piirid ette.

Loomulikult ei ole raie eesmärk toota hakkpuitu, vaid eelkõige kvaliteetset palki, mis on tooraineks puidutööstusele. Hakkpuit on selles protsessis aga oluline kõrvalsaadus. Energiatootmise ressursist rääkides käib jutt ikkagi nendest metsadest, mis tänapäeval erilist kasutamist ei leia, nagu üleküpsenud haavikud ja hall-lepikud ning loomulikult raidmed.

Teoreetiliselt on võimalik luua igasuguseid konstruktsioone, mille kohaselt meil hakkpuidu tootmiseks enam ressurssi ei jätku. Praktikas mina selle stsenaariumi realiseerumisse ei usu ja seda paaril väga lihtsal põhjusel. Esiteks meie elanikkond ei kasva ja talved lähevad pigem soojemaks kui külmemaks. Teiseks ei ole võimalik kogu energeetikas kasutamiseks sobivat puitu majanduslikult efektiivselt kätte saada, lihtsalt tootmiskulud panevad piiri ette. Hakkpuidu toore võib kasvada lähimast teest nii kaugel, et selle väljatoomine majanduslikult ei tasu ära ja seda on odavam hoopis naaberriikidest sisse vedada.

Kuidas mõjutab hakkpuidu kasutamist konkureerimine pelletitega?

Mõlema tootmiseks kasutatakse sedasama metsamaterjali. Puidust energiatootmine omakorda konkureerib tihtipeale plaadi-, paberi- ja tselluloositööstusega samale toorainele. See probleem on üleilmne, väga terav näiteks Ameerikas, mitte ainult meil. Ma ei arva, et riik peaks siin sekkuma ja poole valima, küll aga võiksid olla riigipoolsed otsused selged ja pikaajalised ning loomulikult kooskõlas Euroopa riigiabi reeglitega.

Pelletitoodang läheb valdavalt eksporti. Need turud on väga suured ja veel suuremad need, kuhu eestlased pole jalga veel ukse vahele saanud, siinkohal pean eelkõige silmas Ühendkuningriiki.

Kui suur võiks olla hakkpuidu osakaal energiatootmises? Kui palju hakkpuidul töötavaid katlamaju Eestisse mahuks?

Optimaalne energiabilanss sisaldab alati erinevaid energiaallikaid. Mitte ükski arukalt tegutsev riik maailmas ei ole keskendunud üheleainsale ressursile, tasakaalustatus maandab alati riske. Ka meie pole siinkohal erand.

Eesti puhul ei pea ma otstarbekaks, kui hakkpuit moodustaks üle poole meie energiavajadusest. Küll võiks selle osakaal olla suurem kohtades, kus tema kasutamine on mõistlik ja vajalik. Esmajoones neis katlamajades, mis kasutavad praegu kerget kütteõli või põlevkiviõli, teises järjekorras neid, kes kasutavad imporditavat maagaasi. Hakkpuidul töötav katlamaja toodab sama koguse sooja kolmandiku võrra kuni poole odavamalt võrreldes katlamajadega, mis töötavad põlevkiviõliga. Turba kasutajad võivad end suhteliselt rahulikult tunda, aga neid ei ole Eestis palju.

Praegu on Eestis puitküttel katlamaju veidi üle saja ja umbes teist samapalju võiks siia veel mahutada. Täpsemad numbrid selguvad 2018. aastal, mil peaksid saama auditeeritud kõik eesti kaugküttepiirkonnad koos ettepanekutega, kas tasub jätkata kaugkütte ja suuremate katlamajadega või on mõistlik hakata kasutama teisi, väikseid hajutatud lahendusi.

Miks Eestis pole metsaühistud energiatootjad, nagu see on näiteks Soomes ja Norras?

Meie metsaühistud on veel noored ja väikesed. Potentsiaalsed kliendid on reeglina avalikust sektorist (sh kohalikud omavalitsused), kelle ostude puhul kaasneb riigihanke kohustus. Avalikel hangetel osalemine on aga tihtipeale komplitseeritud ja kindlasti ei suuda Eesti metsaühistud hetkel veel efektiivselt selles valdkonnas konkureerida. Tulevikus on see kindlasti võimalik, kuid selleks peavad ühistud saama juurde suurust, jõukust ja loomulikult ka ärilist kogemust. Praegu on lihtsam kaasata spetsialiseerunud firmat.

Eraettevõtluses leidub Eestiski mitmeid näiteid, kus kogu väärtusahel toorainest kuni tarbijani on ühe tootja kontrolli all. Toiduainetetööstuses on selleks näiteks Oleg Grossi ettevõtted, aga samasuguseid näiteid leidub ka metsanduses, kus ressursi valdaja on ühtlasi ka töötleja ja energiatootja.

Mis võiks hakkpuidu kasutamisel olla järgmine arenguetapp?

Hakkpuidu põhilisel kasutusalal, koostootmisjaamades ja keskküttekatlamajades, ei ole olulisi takistusi. Küll on meil jätkuvalt lahtisi otsi veokite massipiirangutega, aga see pole hakkpuidule eriomane, vaid kogu metsandust mõjutav problemaatika.

Edaspidiseid arenguid näen kahes suunas: jätkub vedelkütuste vahetamine hakkpuidu vastu kohalikes katlamajades – see protsess toimub pidevalt. Teiseks väga suure potentsiaaliga arenguks on põlevkivi osaline asendamine hakkpuiduga, kuid pole selge, millal see täpsemalt juhtub. Põlevkivi on hetkel vaieldamatult kõige odavam energia allikas (kuigi ka sellele võib läheneda eri nurkade alt) ning turumehhanismid (pean silmas ennekõike CO2 kvoodi hinda) lähema kümne aasta jooksul tõenäoliselt põlevkivi välja ei suru. Keskkonnakaitse on muidugi omaette teema.

Praegusel ajal pole põlevkivist elektri tootmisel võimalik taastuvate energiaallikatega täielikult asendada, ehkki ükskord juhtub see niikuinii.

Kui see toimub, siis põlevkivi vahetamise protsess hakkpuidu vastu ei saa kindlasti olema koopia aastast 2008, vaid see toimub palju tasakaalustatumalt.

Mis saab edaspidi eramajade puitküttel ahjudest ja kaminatest?

Paljud inimesed on kuulnud kõlakaid, et puiduga kütmine keelatakse Euroopas varsti ära, sealhulgas ka Eestis. Selles jutus on oma tõetera, aga see veel ei tähenda, et peagi on ukse taha oodata ametnikku koos ahju lammutajaga.

Praegu on kõige odavam eramu kütteviis kahtlemata halupuu ja seda isegi Tallinnas, kus küte tuleb suhteliselt kalli hinnaga osta, mitte pole võimalik seda oma metsast hankida. Halupuuga kütmise teeb loomulikult odavaks ka see negatiivne asjaolu, et sellise kütmisviisi puhul kulub inimesel palju enda aega ja vaeva. Piiranguid tekitavaks probleemiks, mis hakkab edaspidi kodumajapidamistesse soetatavaid kütteseadmeid mõjutama, on aga just väikepõletamisel tekkiv õhusaaste erinevate mikroskoopiliste osakestega. Väga üldistatult hakkavad tulevikus puiduga kütmist reguleerima Euroopa Liidu ökoloogilise projekteerimise direktiiv ning EL õhukvaliteedi pakett, mis praegu veel ei kehti. Uute ahjude ja kaminate soetamine muutub kallimaks kohustuslike puhastusseadmete tõttu.

Probleem puitkütustega on hästi sarnane diiselautodega. Nad on vaieldamatult efektiivsemad, elektriautod ei paku tänapäeval neile veel mingit konkurentsi. Mõnekümne aasta jooksul aga diiselmootorid sõiduautodel tasapisi kaovad, sest kõigile keskkonnanõuetele vastava diiselmootori tootmine kujuneb lihtsalt liiga kalliks – keegi ei taha neid enam osta. Suured veoautod kasutavad küllap aga ka lähemas tulevikus diiselkütust ja suured katlamajad töötavad ka tulevikus hakkpuidul koos turbaga või siis kasutavad kütteks tööstuspelleteid. Sama lugu on majade kütmisel puiduga.

Ajapikku vahetatakse vanad küttekolded efektiivsemate ja puhtamate põlemisjääkidega soojatootmise seadmete vastu. Ahje ja kaminaid kui selliseid loomulikult ei keelata ära, aga toodetavatele kaminatele hakkavad kehtima rangemad saastenormid nagu autodelegi. Küttekehade ostmisel toob see kaasa märgatava hinnalisa. Võib juhtuda, et kui on valida, kas osta puiduküttel kaminahi või õhksoojuspump, valivad paljud viimase. Pelletid aga jäävad konkurentsivõimeliseks ka edaspidi.

 

0Shares