harilikust saarest võib saada kaitsealune liik

POSTIMEES, Nils Niitra: Seni Eesti parkides ja looduses üsna tavalisest harilikust saarest võib saada kaitsealune liik ja seda mitte üleraiumise, vaid hoopis ränga haiguse saaresurma tõttu.

Rootsis on harilik saar seoses saaresurma massilise levikuga juba 2010. aastal kantud punasesse nimistusse. Eestis on leitud saaresurma-nimelisele haigusele viitavaid tunnuseid 2003. aastast ja praegu vohab see juba kõikjal, eriti aga Lääne-Eestis. Iseäranis kiiresti on puutaud levinud viimase kuue-seitsme aasta jooksul.

Eesti Maaülikooli dendropatoloogia dotsendi Rein Drenkhani sõnul pole Eestis veel saart kaitse alla võetud, ent see pole sugugi välistatud. «Eriti Lääne-Eestis võib näha ka suurte maanteede ääres massiliselt surnud saarikuid,» lausus ta.

Saarepuistute ehk saarikute hulk kahaneb drastiliselt, ent on veel vara hinnata, kui suures ulatuses. Kindlasti käib Drenkhani hinnangul jutt rohkem kui 50-protsendilisest suremusest, mõningates puistutes on hukkunud isegi üle 90 protsendi puudest.

Drenkhan osaleb praegugi projektis, mille käigus püütakse kaardistada saaresurma tegelik ulatus ja tagajärjed sellele puuliigile. «Massilist saarte suremist esines kõigepealt 1990. aastate esimesel poolel Leedus ja Poolas,» rääkis ta.

2006. aastal kirjeldas üks Poola metsapatoloog haigusetekitajat esimest korda. Praegu on teada, et haiguse põhjustab kottseen, mille eosed levivad õhu kaudu.

Juba mõne aasta eest kõnelesid lehelood Keila-Joa ja Kuressaare lossiparkides, aga ka Saku mõisapargis möllavast saaresurmast. Drenkhani sõnul on sellegi haiguse jõudmisel meie parkidesse ja loodusesse ilmselt mängus inimese käsi, sest saaresurm pärineb tõenäoliselt Kaug-Idast.

«Pole teada, kas siia jõudnud kottseen on päris seesama või on toimunud Euroopas hübridiseerumine mõne meie kohapealse sarnase seeneliigiga. Oma osa võib olla ka kliimamuutustel. Igal juhul on tegu agressiivse patogeeniga,» rääkis dendropatoloog.

Viimastel aastakümnetel on istikutega ja võib-olla ka puidu sisseveoga Eestisse sisse toodud palju igasuguseid puuhaiguseid ning dendropatoloogidel on tööd rohkem kui aega.

Seene viljakehad kasvavad puu möödunud aastal mahalangenud lehtede rootsudele, edasi levivad eosed leherootsudelt juba saarepuu võrasse. «Viljakehad tekivad saarerootsudele juunist septembrini ja neid saab maapinnal ka ise näha,» lausus Drenkhan.

Mööda võra nakkub haigus lehtede külge, lehed lähevad mustaks, tõmbuvad kokku ja langevad varem, kui peaks. Edasi levib haigus juba leherootsu pidi võrsetesse. Lehed ei pruugigi puu haigestumise esimesel sügisel veel märgatavalt värvi muuta.

Järgmisel kevadel kasvatab puu endale lehed, ent juba juunis-juulis tõmbuvad need mustaks ja varisevad maha. Haigusele tüüpiliselt on näha püstiseid surnud võrsetippe.

«Alumine võraosa on veel roheline, aga võra tipus on kuivanud võrsed,» selgitas dendropatoloog.

Saarele on iseloomulik ka see, et haigestunud puu tüvele tekib massiliselt vesivõsusid, võrsete punte.

Tugevamad nakatunud puud võivad kiratseda aastaid, ent üldiselt soovitatakse omanikul majandusmetsas puu haiguse võimalikult varajases staadiumis maha võtta. Sel juhul on saare väärispuiduga veel võimalik midagi peale hakata.

Saarikute masshukkumiste puhul torkab aga silma, et üksikud puud jäävad haigusest puutumata. Selliste puude osa jääb 1–10 protsendi vahemikku puistust.

«Olemegi nüüd pööranud oma tähelepanu nendele üksikutele puudele, et mõista, miks nemad ei nakatunud,» selgitas Drenkhan. «Otsime selliseid puid üle Eesti ja korjame neilt seemet – tahame näha, kas ka neist seemnetest kasvatatud taimed ei nakatu saaresurma. Kui nad ei nakatu, siis on meil võimalik leida saaresurma suhtes resistentne puu.»

Niisiis ei kao saar lõplikult kuhugi, ehkki saarikutes ja saarepuudega parkides avanev pilt on praegu väga trööstitu ning saaresurm nakatab ka Eesti parkidesse ja aedadesse istutatud eksootilisi saareliike.

«See on ka üks eesti dendropatoloogide viimase aja suuremaid teaduslikke leide,» lausus Drenkhan. «Leidsime saaresurma eksootsaartelt siitsamast Tartu lähiümbrusest.»

Drenkhani sõnul tapab ka jalakaid jalakasurma-nimeline haigus. «Gotlandi saarel on jalakas saanud viimaste aastate jooksul selle haiguse tõttu väga tõsiselt kannatada,» ütles ta. Sestap on ka see puu kantud Rootsis punasesse nimistusse.

«Jalakasurm on juba kohati väga tõsine haigus ka Tallinna parkides,» lisas Drenkhan. Jalakat esineb ka looduses, aga arvukaid jalakasalusid Eestis ei esine. Jalakasurma all kannatab ka jalakaga sarnanev künnapuu, mis on juba varem kaitse alla võetud.

Hoolimata saarepuidust valmistatud mööbli kõrgest hinnast ei ole saarepuu ise metsandusäris kuigi oluline kaubaartikkel, sest kokkuostjad ja töötlejad on keskendunud eelkõige suuri mahte pakkuvatele puiduliikidele, nagu kuusk ja kask.

Drenkhani sõnul on saar aga väga tähtis bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt. «Koos saarega ja tema peal elab mitmeid samblikke, putuka- ja seeneliike,» rääkis dendropatoloog.

Ajakirja Eesti Loodus andmeil kasvas Eestis 2005. aastal saarepuistuid 5173 hektaril ja need katsid riigimetsadest 0,2 protsenti ja erametsadest 0,6 protsenti. Saarikuid ehk saareenamusega puistuid leidub rohkem Lääne-Eestis.
 

 

0Shares