Kaduge linnast, minge metsa. Kuidas matkama minekuks valmistuda?
20.06.2016
Eksivad need, kes arvavad, et matkamine on tarbetu tolmuteel trampimine, mitukümmend kilo seljas. Vastupidi: see on elamuste ja ootamatuste allikas. Järelikult, pange tähele, tuleb selleks ka korralikult valmistuda. Või muidu…
Andre Kaur oli jõudnud matkates Eesti lõunatippu, Naha talu lähistele, kui nägi kauguses kahte rohelist täppi. Need pidid olema kellegi silmad. Äkki hundi?
Kuid hundi kohtamiseks oli paik valevõitu. Liiati püsisid silmad paigal. Tohoh, mis elukas see küll on, juurdles Kaur, bioloogi haridusega loodusradade spetsialist.
Mõned löönuks ilmselt põnnama. Aga Kaur (32) mitte. Ta on ligi pooleteise kümnendiga matkanud Eesti risti-põiki läbi, mistõttu teab väga hästi, keda või mida metsas karta. Karta võib vigastust, kui näiteks kukud ja väänad jala, lausub ta. Karta võib mesilasi või herilasi, lisab ta, kui oled allergiline. Ka rästik võib haiget teha, aga paaniliselt teda karta ei maksa, sest rästik tunneb maapinna võbelemist ning roomab lähenejal pigem eest, selgitab Kaur. «Karu kohates tee pilti,» soovitab ta, «sest tavaliselt teist sellist võimalust ei tule. Tavaliselt ei teki võimalust karu kohatagi.» Hundi häält on ta kuulnud, aga hunti näinud mitte – hunt ei lase inimest enamasti lähedale.
Niisiis võttis Kaur võimsa taskulambi ning suunas selle rohelistele silmadele, ja mis ta nägi – ei midagi eksootilist, lihtsalt suur hallikarva koer.
Vaat lahtised koerad võivad olla ettearvamatud, kui satud nende territooriumile. Kaur võttis taskust pipragaasi ballooni ning valmistus võitluseks.
Võitlus jäi ära. Koer tõmbas saba rõngasse ja hakkas seda liputama. Selge, järeldas Kaur, see on sõbralik lontu.
Koguni nii sõbralik, et kui Kaur Eesti lõunapiiri külje all onnis ööbis, valvas koer öö läbi selle sissepääsu ees. Niisugust truudust peaks ju premeerima. Kaur andis koerale hommikul lihakonservi.
See polnud kõige targem otsus.
Päeval jätkas Kaur teekonda loodesse, Tellingumäe suunas, ning koer püsis ustavalt tema ligi. Ta oli jõudnud Naha talust juba 20 kilomeetri kaugusele, aga neljajalgne seltsiline ei jäänud sammugi maha. Äkki ei oska ta koju tagasi minna? Mida teha, küsis südametunnistus.
Tellingumäe kandis tuli Kauri ühele matkakaaslasele auto järele. Siis koitis idee: matkakaaslane istus autosse, pistis käe koos suitsuvorstiga aknast välja ning meelitas sedasi koera tagasi kodukanti. Seal sai koer ihaldatud vorstijupi kätte ning autojuht andis gaasi.
Seiklus ja elamus missugune, kas pole?
Selles matkamise võlu peitubki – saad linnakärast eemale ning looduses uusi kogemusi. «Närvisüsteem saab linnakäras kannatada, kogu aeg on kiire,» nendib Kaur. «Looduses on tempo hoopis teistsugune. Loodus puhastab meeli, virgutab keha ja vaimu.»
Kui tahate samuti närve puhata, siis siin on Kauri soovitused, kuidas end matkaks valmis seada. Kuigi nüüdisajal peetakse matkaks ka ühepäevast jalutuskäiku soo või raba laudteel, siis õige matkapäev – nii nagu seda määratleti ka nõukogude ajal – on ikkagi selline, mis algab ja lõpeb metsas ning hõlmab kaht ööd.
1. Otsustage, kuhu minna ja mida vaadata.
Kauri meelispaik Eestis on Põhja-Kõrvemaa, ennekõike sealne Jussi nõmm, mis meenutab talle Lõuna-Ameerika Patagoonia pampat, Põhja-Soome tundrat ja Šotimaa mäginõmmesid. Just seal pärast keskkooli saadud õhtune looduselamus, täielik vaikus ja kuldne päike, viis ta äratundmisele, et matkamine on tema ala.
Kauri ülejäänud lemmikkohad matkamiseks on Lahemaa, Neeruti mäed Kadrina lähedal, Lasila looduskaitseala Tamsalu vallas, Nõva metsad Loode-Eestis ning Värska ümbruse metsad, Mustoja maastikukaitseala ning Obinitsa ja Piusa kant Kagu-Eestis.
2. Uurige, kuidas kohale sõita.
Kaur eelistab võimaluse korral ühistransporti ning rongi selle ruumikuse tõttu omakorda bussile. Kui matk kulgeb ühest punktist teise, mitte ringikujulisel marsruudil, on autoga kohale sõites alati probleem, kuidas pärast matka auto juurde tagasi saada.
3. Pange paika marsruut.
Kaur armastab joonistada marsruudi arvutis kaardile ning kanda siis selle GPS-seadmesse. Kuid liiga täpne planeerimine pole tingimata vajalik, märgib ta, sest matk läheb tavaliselt ikka kuidagi teisiti, kui sai kavandatud.
4. Tehke kindlaks, kuidas end varustada.
Kui matk kestab mitu päeva, tasub silmas pidada, kas teele jääb mõni kauplus, sest kogu toidumoona kaasa tassimine pole sugugi kerge. Samuti on kasulik varem uurida, kust saab joogivett. Kaur kinnitab, et üldiselt on Eesti veekogude vesi sedavõrd puhas – v.a põllukraavides ja lindude rändeajal –, et seda kõlbab juua, kuid igaks juhuks võiks vett puhastamiseks ikkagi keeta. Matkateedeäärsetest taludest ei soovita Kaur vett küsimas käia, sest kui enamik nii teeks, muutuks see kohalikele elanikele tüütavaks.
Söögi vajalikud kogused tasub enam-vähem välja arvestada, et ei peaks tarbetut toidukraami kaasas vedama või vastupidi, nälga kannatama. Loobuge klaastaarast, sest klaas on raske ja võib matkal puruneda.
5. Otsustage, kus ööbida.
Telgi saab püsti panna lõkkekohtades, samuti leiab seal mõnel pool onni või majakese. metsamajad tasub varem broneerida, ühtlasi tuleb nende eest maksta, 30–100 eurot öö eest. Metsaonnid on tasuta. Enne kui telkida metsikult, paneb Kaur südamele, et teeksite kindlaks, ega te ei asu eramaal või juhul, kui viibite looduskaitsealal, millised piirangud seal kehtivad. Lõket tohib teha vaid selleks ettevalmistatud kohtades.
Mõistagi võib ööbimiskohta otsida ka turismitaludest.
6. Tehke kindlaks, mis varustust on tarvis.
Olgu suvi kui soe tahes, soovitab Kaur ikkagi võtta kaasa vihmakindlad riided, näiteks jope, ja õhtuks soojad rõivad, näiteks fliisi või kampsuni. Jalga soovitab ta panna matkasaapad või paksema tallaga jooksutossud ning spordi- või matkasokid. Ville põhjustavad sageli just ebasobivad ja märjad sokid, mis lähevad niiskusega talla all volti ja hakkavad hõõruma. Ja müts olgu ka alati kaasas. «Matkajatel on ütlemine, et kui jalad külmetavad, pane müts pähe,» lausub Kaur. Suur osa kehasoojusest väljub just pea kaudu.
7. Valige sobilik magamiskott.
Magamiskoti tähtsust ei maksa alahinnata, sest öine väljapuhkamine on matkal oluline. Kuigi suviste soojade ilmadega võib Kauri kinnitusel öö edukalt üle elada ka magamiskotita, ei saa selle võimalusega sugugi iga kord arvestada. Niisiis tuleb poes uurida, milline on magamiskotile märgitud mugavustemperatuur. (See on, muide, meestel ja naistel erinev, sest naised taluvad meestest külma halvemini.) Kaur hoiatab: «Kui magamiskotile on märgitud alumine temperatuur -30 kraadi, ei tähenda see, et saad -30 kraadiga selles magada. See on temperatuur, millega magamiskotis veel ellu jääd.»
Kaur peab Eesti oludes paslikumaks sünteetilise täidisega magamiskotti, mis on küll raskem kui suletäidisega magamiskott, aga niiskes kliimas peab sooja paremini. Kui suletäidisega magamiskott saab niiskeks, kaotab see kõik oma sooja hoidvad omadused, hoiatab Kaur.
8. Veenduge, et oskate orienteeruda.
Õppige tundma topograafilist kaarti ning kompassi kasutamist. Detailseimad kaardid saate välja trükkida maa-ameti geoportaalist. Kaur eelistab matka planeerimisel paberil kaarti GPS-seadme kaardile, mis on küll mugav õigel rajal püsimiseks, aga mis muidu on liiga väike ning tülikas lugeda.
Ilma kaardi ja kompassita ei tasu loodusesse minna, sest kogemata eksida on imelihtne. Kaur meenutab juhtumit, kui ööbis kahe sõbraga Tartumaal metsa läheduses mahajäetud küünis. Öösel tekkis vajadus end kergendama minna. Ta ei tahtnud seda teha küüni kõrval, vaid läks kaugemale metsa serva. Kui ta hakkas pärast asjaajamist enda arust küüni poole tagasi minema, märkas imestusega, et küüni ei olegi enam seal, kus peaks. Ümberringi valitses pilkane pimedus.
Siis meenus Kaurile, et tal on taskus telefon. Ta helistas küünis magavale sõbrale. Tollele tundus esimese hooga, et Kaur teeb keset ööd lolli nalja. Aga ei teinud. Tal oli tõsi taga. Ta palus, et sõber tuleks välja ja hüüaks – nii saaks hääle järgi suuna kätte.
Saigi. Ja selgus, et ta oli hakanud pärast ihu kergendamist hoopis vastassuunas astuma. Ruumitaju oli ilma orientiirideta absoluutselt kadunud.
Kaurile meeldiks, kui teisedki inimesed leiaksid üha sagedamini tee metsa. Ei, mitte selleks, et seal närvikõdi saada, olgu kaugusest paistvate roheliste silmade või öise eksimisega. Ta on veendunud, et üksnes siis, kui inimesed harjuvad looduses käima ning sealset ilu hindama, tekib neil looduse vastu lugupidav suhtumine. Küllap, loodab Kaur, ei tassi nad siis enam metsa alla kulunud rehve ja purunenud külmikuid. «Inimene hoiab ikka seda, mis on talle väärtuslik,» lausub Kaur.
Vajalik varustus pikemaks matkaks
Matkaentusiast Andre Kaur on laotanud laiali kogu varustuse, mis tasub ühes võtta, kui minna mitmepäevasele teekonnale loodusesse. Pildilt puuduvad Seljakott, varuriided ja toit.
1. Magamis- ehk lebomatt ja magamiskott
2. Telk
3. Istumismatt
4. Akupank mobiiltelefonile ja päikesepaneel ning juhe laadimiseks
5. Telefon veekindlas vutlaris
6. Nöör
7. Karabiinid asjade kinnitamiseks (näiteks seljakoti külge)
8. Tule tegemise vahendid: tikud, süütetabletid, tulemasin, küünlajupid
9. Märkmik ja kirjutusvahendid
10. Orienteerumisvahendid: kaart, kompass, GPS-seade
11. Suur ja väike nuga
12. Kirves
13. Saag
14. Multitööriist
15. Gaasilatern
16. Akud ja patareid (tasku- ja pealambile, GPS-seadmele)
17. Pann
18. Kastrul
19. Teekann
20. Veepudel
21. Matkapliit bensiiniballooniga
22. Hambahari ja -pasta
23. Salvrätid
24. Arstipaun
25. Bahillid ehk säärised
26. Pealamp ja taskulamp
27. Toidunõud
Juhul, kui seljakott tundub kogu seda kraami kaasa võttes liiga raske, võib koti kergendamist alustada sellises järjekorras: kirves, saag, gaasilatern, üks kahest noast, kas tasku- või pealamp, pann, mõned patareid, nöör, karabiinid. Aga kaasa tasub võtta ka putukatõrjevahend, näiteks Diffusil, mis on tugevama toimega kui Off!.
