Kokkuvõte seminarist “Puit energiaks 2016”

Pilt puudub

14. septembril toimus hotellis Euroopa (Paadi 5, Tallinn) seminar „Puit energiaks 2016“. Korraldajad olid Erametsakeskus, Riigimetsa Majandamise Keskus ja Eesti Taastuvenergia Koda.

Puiduenergia seminaril otsisid energiapoliitika kujundajad üheskoos võimalusi, kuidas keskkonnasõbraliku kütuse varumist ja kasutamist hoogustada. Seminari ettekanded tutvustasid puiduenergia kasutamise perspektiive eri osapoolte vaatenurgast. Järgnes paneeldiskussioon „Erinevad soovid, ühine tulevik“.

Seminari avas keskkonnaminister Marko Pomerants. Päevajuht oli SA Erametsakeskus juhatuse liige Jaanus Aun.

Riik astub samme puiduenergia ulatuslikumaks kasutusele võtmiseks

Riigikogu majanduskomisjoni liige ja säästva energia toetusrühma esimees Jaanus Marrandi selgitas, et vastavalt koalitsioonileppele on elektri ja soojatootmise pikaajaline eesmärk järkjärguline üleminek taastuvenergeetikale. Taastuvenergia sektori arendamine peab toimuma tarbijatele säästlikul viisil. 2030. aastaks peaks 80% Eestis tarbitavast soojusest olema toodetud kodumaisest biokütustest ja et taastuvenergia osakaal elektrienergia lõpptarbimises peab 2030. aastal moodustama poole kogutarbimisest.

Marrandi sõnul eelistatakse elektri- ja soojusenergia koostootmist, võetakse vastu kaugkütteseadus, elektrituruseadus ja energiamajanduse arengukava ning toetatakse statistikakaubanduse raames tõhusa koostootmise puhul Narva elektrijaamades puidu kasutamist. Statistikakaubanduse osas pole aga seni toimunud mingeid arenguid, nentis ta.

Valitsus on planeerinud toetusmeetmetena kaugküttesse 70,5 miljonit eurot, lokaalkütte toetusmeede on veel kooskõlastamisel, projektis on selleks ette nähtud seitse miljonit eurot.

Ümarpuidu kasutamise võib lähiaastatel suureneda 4,1 mln tm võrra

Erametsakeskuse arendusnõunik Irje Möldre tegi kokkuvõtte Erametsakeskuses värskelt valminud puidukasutuse prognoosist aastani 2018, mis valmis koostöös puidutööstuse sektoris tegutsevate ettevõtetega.

2014.aastal oli Eestis raiemaht 10,4 miljonit tihumeetrit, aastal 2015 toodi küttepuitu metsast välja maksimumkogus – 4,5 miljonit tihumeetrit. Võrdluseks – 15 aastat tagasi olid need numbrid vastavalt 12,7 mln tm ja 3,1 mln tm. Raiemahud on viimastel aastatel veidi tõusnud, kuid 15 aasta vaates püsinud stabiilsena. Küll on aga tunduvalt suurenenud puiduenergia osakaal energiaga varustatuses (st elektri- ja soojusenergia kogutarbimine ja kaod) – 2000. aastal oli see 24,5%, mullu 34,8%.

Ettevõtete küsitlusel ja puidubilansi arvutusmudelil põhineva uuringu tulemusel selgus, et ümarpuidu kasutust on lähema paari aasta jooksul kavas suurendada 4,1 miljoni tihumeetri võrra (2015 – 5,2 mln tm, 2018 prognoos 9,3 mln tm). Et kogu sektori toorainevajadusi katta, peaks raiemaht olema üle 14 miljoni tihumeetri aastas. Küsitletud ettevõtete aastaks 2018 kavandatud puidukasutuse alusel puidubilansi modelleerimine näitas, et olemasolevast tehnilisest võimekusest lähtuv raiemaht 11 miljonit tihumeetrit ei taga vajalikku kogust jäme- ja peenpalki ning puidu sekundaarkasutuses jääb vajaka kuni 3,1 miljonit tihumeetrit puitu. Mudel aitab läbi töötada erinevaid puidubilansi tasakaalustamise lahendusi, nt erinevate raiemahtude, sortimendijaotuste, raidmete, puidu mittemetsamaalt, ekspordi ja impordi osakaalude muutmisega.

Möldre tõi välja loetelu uutest võimalikest nõuetest, mis järgnevatel aastatel võivad metsakasutusele ja sektori osalistele mõju avaldada: bioenergia säästlikkuse kriteeriumid, nõuded LULUCF sektori süsiniku netoheitele (see peab olema 0), puidu astmelise ehk kaskaadkasutuse põhimõte, energiatõhususe kriteeriumid uutele põletusseadmetele ja puidu sertifitseerimise vajadus.

Metsa-, puidu-, energiasektori ja riigi koostöös tuleb leida puidubilansi tasakaalus hoidmise lahendused, säilitades ja mitmekesistades puidutööstuse struktuuri; teha kindlaks, millised on uute nõuetega kaasnevad mõjud puidu ja soojuse hinnale, metsaomanikule, puidutööstusele ja energiasektorile. Samuti tuleks täpsustada andmeid, et suurendada puidukasutuse prognoosimise usaldusväärtust.

Toorme madal hind takistab arengut

2,2 miljonist Eesti metsamaast on 48% eraomanike käes. Ümmarguselt on Eestimaal miljon hektarit erametsa, mis jaguneb umbes 100 000 omaniku vahel, neist omakorda 10 000 on koondunud metsaühistutesse.
Erametsa tagavara hinnatakse 273 miljonile tihumeetrile, sellest 137 miljonit on raieküps  ehk selline mets, kus olulist juurdekasvu ega süsiniku sidumist enam ei toimu.

Eesti Erametsaliidu juhatuse aseesimees ja Läänemaa metsaühistu tegevjuht Mikk Link tõdes, et viimase paarikümne aastaga on meie metsade tagavara kahekordistunud. Erametsaomanik pole aga tooraine turuletoomisel praegu aktiivne, sest praegune puidu hind teda kuigivõrd ei motiveeri. See pole piisav isegi metsa uuendamiseks: raiega ühelt hektarilt väheväärtuslikus puistus teenib metsaomanik tulu 500–600 eurot; sama ala uuendamiseks väärtusliku puuliigiga kulub 1000 eurot.

Mikk Link märkis, et just nn väheväärtusliku puidu (hall lepp, sanglepp, haab) ja kaasikute pindala on viimastel aastakümnetel erametsades oluliselt suurenenud.
Eriti suure osa küpsete metsade tagavarast moodustavad hall-lepikud – 80% nendest on küpsed või üleküpsed. 2013. aastal moodustas hall-lepikute raie  koguraiest aga vaid 6% ja raietegevus toimub ennekõike kuusikutes ja männikutes.

Raiemaht erametsades oli mullu 6 miljonit tihumeetrit. Üle poole sellest, 3,6 mln tm võiks ja sobiks kasutada energiamajanduses, see teeks energeetiliseks potentsiaaliks 7,2 TWh.
Väheväärtuslike puistute iga-aastane potentsiaal on pool miljonit tihumeetrit küttepuitu, millest toodetav elektrienergia ja soojusenergia kogus sõltub konkreetse tootmisseadme kasutegurist. Praegu on kasutuseta seisvaid väheväärtuslikke metsi kokku ligi 90 000 ha.

Statistikakaubandus avaks uued võimalused

Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter tõi oma ettekandes välja, et taastuvenergia turule peaksid pääsema ennekõike need, kes oma tootmises vajavad vähem toetust. Kui energiat toota biomassist, on toetuse osatähtsus väike.

Sutter kinnitas, et on statistikakaubanduse idee ja põhimõtete pooldaja, sest see võimaldab Eesti tarbijate elektriarveid koormamata suurendada taastuvenergia tootmist ja võtta kasutusele Eesti biokütuse turu kasutamata potentsiaali.

Eesti Energia soovib puidukasutust Narva elektrijaamades lähiaastatel kasvatada ja pakkuda statistikakaubanduse turule eelkõige Auvere elektrijaama ja Balti elektrijaama 11. ploki toodangut. Vajadusel on energiaettevõte valmis biomassi ka välisturgudelt importima. Kui praegu tarbitakse Eestis aastas 8 TWh elektrienergiat, siis Sutteri kinnitusel on Eesti Energia jaamades võimalik juba praegu taastuvenergiana toota 2,5 TWh elektrit aastas.

Eesti Energia juht tõdes, et statistikakaubandus tehingute vastu on praegu küll Euroopas huvi, kuid Suurbritannia väljumine Euroopa Liidust vähendab oluliselt turu mahtu ja seetõttu tuleks Eestil statistikakaubanduse otsustega mitte viivitada. Metsasektori arenguks on tema sõnul oluline seegi, et valitsus kinnitaks elektrituruseaduse muudatused.

Metsa- ja puidusektoril majanduses vedaja roll

Finantsmaailm OÜ finantsekspert Olavi Grünvald andis ülevaate sellest, milline on puidu- ja sealhulgas puidust energia tootmise roll Eesti majanduses. Ta tõi välja, et 2009.a majanduslanguse ajal langes majanduse kogulisandväärtus alla 1 mld euro, 2014.a aga tõusis  esmakordselt üle 2 mld euro. Just puidusektor oli üheks veduriks majanduse taastumisel.

Riigi maksutuludes mängib puidusektor olulist rolli, andes umbes 1/4 lisandväärtusest.  2014.a oli lisandväärtus 550 mln eurot. Arvestusse võeti tootmise, tööjõu ja kasumi maksud.

Energiamajanduse mõju hindamine puidusektori lisandväärtusele ja kattetulule on Grünvaldi sõnul keeruline, sest puidujäätmed lähevad energiasektorisse olematu hinnaga ja küttepuude turg on suuresti nö aruandlusväline. Puidu olulisust peaks pigem vaatama energiamajanduse poolelt: hindama selle osakaalu energiabilansis, mõju fossiilkütuste impordile jms.

Kaudsed hinnangud näitavad energiamajanduse tähtsust puidusektorile ja läbi selle kogu majandusele: 2014. aastal oli otsene lisandväärtus ~45 milj eurot ja kogumõju lisandväärtusele 130 miljonit eurot, mis tähendab töökohti, maksutulusid jm.

Erametsade kattetulus võib küttepuidu osakaaluks arvestada 8% ehk 10,5 miljonit 2014. aastal. Küttepuidu tootmismahud püsisid 2010-2014 4,4-4,6 miljoni tm vahel, mis on raiemahte arvestades suur kogus. Puidugraanulite toomine kasvas kiiresti 2013. ja 2014.a –sisuliselt kogu toodang (2014.a 784 tuh.t) läks ekspordiks.

Grünvald tõi välja, et energiapuit on oluline ja kasvav ekspordiartikkel ning parandab Eesti väliskaubanduse saldot.

Eesti jaoks võib süsinikuvabast majandusest saada konkurentsieelis

Puitkütuste kasutamine on kooskõlas EL eesmärkidega, suunaks tõhus ressursikasutus. OÜ Utilitas kontserni juht ning Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu juhatuse liige Priit Koit näeb siinse puhta looduse hoidmises ja süsinikuvaba majanduse arendamises Eesti võimalust edulooks. Ainuüksi Väo II koostootmisjaama käivitamise järel jääb igal aastal tänu puidukütuse kasutamisele emiteerimata 460 000 tonni süsihappegaasi ja Eestisse ringlema 40 miljonit eurot kütuseimpordi vähenemise tõttu. Süsinikuvabast majandusest võiks pikemas perspektiivis saada Eesti globaalne konkurentsieelis. Seatud eesmärgid peavad aga olema ambitsioonikad ning plaanide tegemisel tagatud metsamajanduse jätkusuutlikkus, stabiilne hind tarbijale ja pikaajaline turg tootjatele.

Priit Koit leidis, et energiatootmises on jätkusuutlikud ressurssi säästvad lahendused. „Seetõttu tuleks eelisarendada koostootmisjaamu – viimaste kasutegur on peaaegu 100%, tavalises soojuselektrijaamas on see keskmiselt vaid 35-40%.“ Oluline on kütuse jätkusuutlikkuse tagamine.

Pelletitööstusele sobib vaid sertifitseeritud puit

AS Graanul Invest juhatuse liige Jaano Haidla rääkis sertifitseeritud puidu olulisusest ja edasistest suundumustest sertifitseerimise vallas.

Globaalsel turul ei pääse puiduturul üle ega ümber sertifikaadi nõudest, mis tõendab müüdava metsamaterjali päritolu ja metsa jätkusuutlikku majandamist.  Ettevõtted eelistavad või on sunnitud eelistama koostööpartnereid, kes omavad sertifikaate. Sertfitseeritud puitu on lihtsam turustada, energiasektoris puudub sertifitseerimata puidule rakendus juba täna.

Tänu sertifitseerimisele korrastub metsa käitlemise ahel. Rahvusvahelistele hangetele kvalifitseeruvad ainult sertifitseeritud ettevõtted. Kõik subsiidiumid ja toetusprogrammid seavad baasnõudeks jätkusuutlikkuse ja sertifitseerituse.

Sertifitseerimisel on ka emotsionaalne pool – see on võimalus panustada metsade jätkusuutlikku majandamisse ja omada “rohelisi” tooteid.

Eestis on kasutusel PEFC ja FSC sertifitseerimisskeemid. Haidla märkis, et sõltumatud osapooled neil põhimõttelisi erinevusi ei näe. Seetõttu on nende eraldi tegutsemine paljudele arusaamatu. Erinevused on pigem detailides: FSC on võtnud üksikasjalikuma lähenemise ja üritab kõike fikseerida numbri või protsendiga, PEFC on jätnud piirmäärad metsaomanike ja kohaliku seaduse otsustada ning nõuab pikaajalise kahju välistamist.

Jaano Haidla pakkus Eesti FSC metsamajandamise standardi puhul  välja võimaluse, et Eesti erametsaomanike sertifitseerimine võiks toimuda ühe „mütsi“ alt. Võimalusi, kes võiks olla sertifikaadi hoidja, on mitu: Eesti Erametsaliit, Erametsakeskus, Eesti Metsaselts, EMPL, Keskkonnaministeerium. Sellele võiks olla metsa- ja puidutööstusettevõtete ja riiklike ning Euroopa fondide toetus.

Grupisertifikaadi puhul peaks metsaomanik järgima metsamajandamise standardi printsiipe. Nõuete rikkumise korral tuleb tema suhtes rakendada parandusmeetmeid, k.a grupist välja arvamine. Metsa ülestöötaja omakorda on tarneahela esimene lüli, peab omama tarneahela sertifikaati, järgima metsamajandamise standardit ja vastutama oma sertifikaadiga selle raames töötamise eest.

Lahendada tuleks praegune vastuolu vääriselupaikade osas: praegu on metsaomaniku jaoks vääriselupaikade kaitse vabatahtlik, sertifitseeritud tarneahela jaoks kohustuslik. Väärispaikade osas tuleks teha kordusinventuur, korrastada andmebaas ning teha vääriselupaikadest eraldi eraldused, et metsaomanik suudaks nende piire looduses GPS- seadmega lihtsasti tuvastada. Kui muuta metsaseaduses VEP-i kaitse kohustuslikuks, siis tuleks metsaomanikule määrata õiglane kompensatsioon.

Euroopa suurimate energiatootjate poolt loodud uus sertifitseerimisskeem biomassitootjatele SBP–SustainableBiomass Partnership („Jätkusuutliku Biomassi Partnerlus“ või „Puidupõhise BiomassiSertifitseerimisskeem“) leiab kindlasti kandepinda, märkis Haidla.

SBP eesmärk on täita nõudeid, mis tulenevad EL 2020 kliima ja energia eesmärkidest. See tugineb FSC ja PEFC skeemidele, aga hõlmab endas ka kasvuhoonegaaside (KHG) andmete kogumise ja aruandluse standardit. SBP jaoks on turul ruumi, sest hetkel puudub usaldusväärne meetod biomassiga seonduvate kasvuhoonegaaside andmete kogumiseks, arvutamiseks ja raporteerimiseks. Kogu tarneahela energia, biomassi ja kütuse kulusid pidid energiatootjad tänaseni ise koguma ja auditeerima. SBP on Eesti kohta koostanud riskihinnangu, mis tuvastas ühe riski valdkonna: kõrge kaitseväärtusega metsad (KKVM).

Noppeid paneeldiskussioonilt

Osalesid Ants Erik (Eesti Erametsaliit), Hando Sutter (Eesti Energia), Jaano Haidla (Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit), , Timo Tatar (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) ja Andres Talijärv (Keskkonnaministeerium).

Ants Erik (Eesti Erametsaliit):

Pole õige ette kirjutada, kui palju energiasektor tohib puitu kasutada. Turg paneb asja paika. Kui tööstus kuhugi tehakse, siis ettevõtte juhid ise kalkuleerivad, kas nad saavad tooraine kätte. Seadustes on piisavalt meetmeid, mis välistavad otsetoetuse ajal tekkinud turumoonutusi.

Priit Koit (Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing):

Järsud hinnatõusud, nagu 2012.a jätsid mulje, et jookseme kord ühes, kord teises suunas. Lühiajalised suured hinnahüpped võivad negatiivselt mõjutada kogu turgu. Areng peaks toimuma stabiilselt, jätkusuutlikult, mõistlikult. Statistikakaubanduse võimalusi tuleks kasutada. Katlamajades puitkütustest toodetav soojus ei saa täna üldse toetust, ent panustab Eesti taastuvenergia eesmärkide täitmisse ning uutes katlamajades vajataks võrreldes Narva elektrijaamadega oluliselt vähem toetust.

Jaano Haidla (Graanul Invest):

Narva jaamades puidu põletamise vastu pole olnud keegi. Küsimus on toetustes: kui need laekuvad Euroopast kvoodikaubandusest, siis on see suurepärane uudis. Kui see on siseriiklik toetus, siis siin võiks esitada küsimuse, kas see on pikaajaline perspektiiv ja areng, mida me tahame näha. Selle asemel võiks arendada uusi, jätkusuutlikke lahendusi, millega kaasneks maapiirkondade ärksam eluviis.

Kui raha tuleb väljast, pole kvoodikaubanduse vastu mitte midagi.

Timo Tatar (majandus-ja kommunikatsiooniministeerium):

Meil on praegu suurem puiduvaru kui kunagi varem. Kui puitu ei kasutata, siis ei ole järelikult turgu. Et turg tekiks, peab hind tõusma. Riigi asi ei ole määrata, kui palju tootjad peaksid tootma. Statistikaühikute kaubanduses on piisavad mehhanismid, mis Narvas ulatusliku puidu kasutamise korral hoiavad ära sellised turumoonutused nagu olid 2012.a.

Hando Sutter (Eesti Energia):

Olen toetuste põhimõtteline vastane. Tuleb kindlasti see päev, kus taastuvenergia eesmärgid saavutatakse turupõhiselt – kes vajab vähem toetust, pääseb turule. Kui tuuleenergia vajab vähem, tuleb tuuleenergia, kui päike, siis päike, kui biomass, siis see.

Ei saa aru, miks kvoodikaubandusse minevat puitu hakatakse valideerima, kui 2 milj tm puitu läheb läbi pelletite välja, siis ehk arutaks seda ka?!

Andres Talijärv (keskkonnaministeerium):

Puidu toob metsast välja omaniku tahe, võimalused ja hind. Puidu väärtus sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Nüüd ei mõtle enam keegi, et vineeri tootmiseks sobivast kasest võiks saunapuid teha.

See, kas raiuda 10 miljonit, üle või alla, sõltub puidu väärtusahelast. Ei saa nõus olla, et 50% materjalist on kõlblik vaid kütmiseks. Toetused on suunatud selleks, et väheväärtuslikku puitu, mille hind on lõpptarbija juures madal, tuleks vähem välja. Äriplaani ei saa püsti panna selliselt, et meil oleks kogu aeg piisavas mahus väheväärtuslikku lepikut.

See tüli, kui palju puitu kuhugi läheb, tuleb osapooltel endal lahendada. Turg peaks olema see, mis reguleerib väljatulekut. Riik ei peaks siin väga segama. Metsaomanikule tuleb otsuste langetamisel abiks olla, et ta toimiks mõistlikult.

Rene Tammist (Eesti Taastuvenergia Koda):

Saksamaal toetatakse lisaks taastuvenergiale ka fossiilset energiat palju suuremamahulisemalt, et vähendada energiahindu lõpptarbijale. (Viimase 5 aastaga 35-42%). Mida rohkem energiatootmise võimsusi, mille muutuvkulud on madalad, seda rohkem see mõjutab hinda.

Kui vaadata uusi nõudeid aastateks 2020-2030, siis metsandussektori puhul peaksid heitmekogused olema kokkuvõttes null. On küsimus, kuidas Eesti suureneva raiemahu tingimustes suudab seda nõuet täita. Jääb lahtiseks, kas metsasektor on süsiniku siduja või emiteerija.

 

Lühidalt

  • Aastal 2015 toodeti enam kui 40% Eesti kaugküttesoojusest hakkpuidust (üle 2 TWh).
  • Uusi hakkpuidu kasutajaid lisandub mitmel pool Eestis, näiteks Tallinnas (Väo2), Loksal, Tapal, Otepääl ja Viljandis. Väheneb vajadus hakkpuitu kaugele transportida.
  • aasta lõpuks rajatud koostootmisjaamade soojusvõimsus ulatus tasemeni 203,55 MW, elektrivõimsus oli 87,99 MW, elektrit toodeti koostootmisjaamades kokku 742 GWh.
  • EL-i taastuvenergia direktiivi kohaselt peaks Eestis 2020. aastaks olema 25% energia sisetarbimisest taastuvenergia. Eesti on selle kohustuse täitnud (juba praegu on taastuvenergia osakaal 26,4%). Lisaks üldeesmärgile peavad olema täidetud ka alameesmärgid, pingutada tuleb elektri ja transpordi alameesmärkide täitmise nimel
  • Koalitsioonileppes toodud eesmärkide kohaselt toodetakse Eestis 2030. aastal 80% soojusest biomassist. Koos tööstuslike koostootmisjaamadega lisanduks puidu tarbimist kokku 2,2 miljoni tihumeetri võrra.
  • Aastatel 2016-2018 kasvab puidu täiendav tarbimine kaugküttesektoris 730 000 tihumeetri (1530 GWh) võrra.

 

0Shares