Metsa mõõtmisel vaid mõõdulindist ei piisa
22.02.2018
Kuidas metsainventuuri ikkagi tehakse ning kas seda süsteemi saab pidada usaldusväärseks? Maalehes selgitab protsessi metsateadlane ja Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Allan Sims.
Miks me üldse kasutame Eesti metsadest ülevaate saamiseks statistilise metsainventuuri (SMI) metoodikat, aga mitte mõnd teist meetodit?
Teisi võimalusi oleks kaks: metsaregistrisse kogutavad tavametsakorraldusega saadud puistupõhised takseerkirjeldused ning kaugseirega saadud hinnangud. Praegu ei leidu muid meetodeid, millega oleks võimalik koguda andmeid sellisel tasemel, et anda ülevaateid Eesti metsade kohta.
Tavametsakorraldusega inventeeritakse metsi kinnistupõhiselt. Nende andmete kogumise eesmärk on koostada majanduskava järgmiseks kümneks aastaks. Nii saadakse küll detailne info iga metsaosa kohta, kuid järgmine kord inventeeritakse neidsamu metsi alles kümne aasta pärast.
Kui tahta tavametsakorraldusega saada täpsemaid andmeid, tuleks igal aastal kõik metsad uuesti üle mõõta. See töö oleks aga väga kallis (praeguste turuhindade juures ca 25 miljonit eurot) ning Eestis pole selleks piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Arvestades tunnistustega metsakorraldajate ning ühes kuus keskmiselt tehtavat töö hulka, kuluks kogu Eesti üks kord üle mõõtmiseks umbes kaks aastat.
Kiiremini saab andmeid kaugseirega, sest satelliidid pildistavad Eestit paari-kolme päeva tagant. Satelliidipildilt ei ole aga võimalik tuvastada puude vanust ning seetõttu ei saa ka kindlaks teha, kas mingi puistu vastab seaduses ette nähtud raieküpsuse nõuetele. Samuti ei suuda satelliidid näha puuvõrade alla ehk ei ole võimalik teada saada nende puude keskmist diameetrit.
Satelliidipiltide tõlgendamiseks on metsanduses vaja teha ka maapealseid mõõtmisi ning selle töö maht on juba võrreldav SMI välitööde mahuga.
Inventuuri teevad oma ala asjatundjad
Just ülal räägitud põhjustel on SMI hetkel ainuke meetod, millega on võimalik saada metsade kohta infot piisava täpsusega ja piisavalt kiiresti. Igal aastal mõõdetavate proovitükkide hulk on seejuures kompromiss tulemuste täpsuse, tehtava tööhulga ja kulutuste vahel.
Kui Eestis hakati juurutama SMId, tellis keskkonnaministeerium 2001. aastal selle metoodika analüüsi, mille tegi emeriitprofessor Artur Nilson. Ta nentis, et SMI on keerukas süsteem, millega saavad hakkama vaid nii metsandust kui ka matemaatilist statistikat ja andmetöötluse meetodeid valdavad spetsialistid, kellele see on põhitöö.
Kuigi arvamusartiklites üritatakse jätta muljet, nagu tegeleks SMIga suvalised riigiametnikud, on nad siiski ka oma ala professionaalid, kellel on aastakümnete pikkused metsanduspraktika ja teaduse kogemused.
