Tasub mõtelda rahulikumale majandamisele
26.09.2018
Väikeste lankidega majandamine on nn tavamajandamisest veidi kulukam, kuid asulate ja teede lähedal võiksime seda rohkem teha, kirjutab metsaomanik Taavi Ehrpais õppelehes Sinu Mets.
Kõigepealt küsimus, miks mina seda teen. Esiteks saan n-ö tavalist metsaseaduse järgset majandamisviisi oma igapäevatöös palju ja igal pool kasutada nagunii. Teiseks on ühiskonnas järjest enam kirgi kütmas see, et lageraiet on justkui liiga palju ja muid raieliike liiga vähe. Olen sellega päri, et see ongi probleem.
Oleme muutunud metsamaad majandades liiga mustvalgeks. Loome arutult uusi looduskaitsealasid, mille pindala on n-ö ületanud mõistuse piiri, kuid samal ajal majandame kohati teeäärseid metsi nii, nagu oleks viimne päev käes. Juba seitse-kaheksa aastat tagasi tekkis mul oma metsa ühes osas, puhkekoha lähistel mõte, et seal piirkonnas – umbes 200 ha – ei raatsi suuri metsatöid teha, eriti just teede ääres. Hiljem olen vaadanud, et see on nii äge – kitsad langid, veerraied uuenevad looduslikult väga hästi, see majandamisviis töötab. Seetõttu olen oma mittetavapärase tegutsemise ala järjest laiendanud kõikidele hea juurdepääsuga kinnistutele. Hea asukoht ja suurem metsamassiiv loob selliseks tegutsemiseks eeldused.
Paljudes kohtades on ju erametsamaad hoopis näiteks pikkade siiludena kusagil, kus juurdepääs kehv ja infrastruktuur olematu – seal muidugi tulebki maksimum puitu metsast välja võtta, kui üldse ükskord masinatega juurde pääseb. Aga näen ka majandamist, kus see nii paratamatu pole. Riigimetsaski hakkab viimastel aastatel järjest silma, kuidas headel mineraalsete muldadega maadel, väga hea ligipääsuga kohtades, on tehtud maanteede äärde suuri avatud raielanke.
Ma üldse ei imesta, et ühiskond tagajalgadel on. Loodame, et see ei lõpe igasuguse lageraie keelustamisega, milleks nii Soomes kui ka Eestis juba allkirju kogutakse.
Näide 1. Viiehektariline ala on majandatud kitsaste veerraietega, põhimõttel, et kitsa langi uuendab looduslikult selle kõrval kasvav vana mets. Kuna veerraied on tehtud eri aegadel, on ka uuendus eri vanusega. Ühes servas on noored kuused juba 6meetrised, teises kasvab 0,7 hektaril selle metsaosa ainuke istutus. Tähtis nüanss asja juures on, et raieid on alustatud teest kõige kaugemale jäävalt metsaservalt. Kui oleks alustatud teeservast, oleks kaugemad alad ligipääsmatud, kuna tegu on suhteliselt märja alaga. Kuna neljal hektaril pole metsa istutatud, on omaniku kokkuhoid 4000 eurot. Arvestades, et neljalt hektarilt saab kokku 1000 tm puitu ja ülestöötamisele kulub 2 lisaeurot iga tihumeetri kohta, tähendab see 2000-eurost lisakulu. Kui see saadud tulust maha arvestada, jääb alles ikkagi 2000 võidetud eurot. Lageraiel raiutaks kõik puud korraga ja pärast seda istutataks raiesmikule taimed. Järkude kaupa tehtud veerraie uueneb enamasti looduslikult ja vana metsa alla saabuv valgus annab seal eelduse järelkasvu tekkeks. “Kahjuks ei saa sellise majandamise juures alustada esimese raiejärguga varem, kui metsa küpsusvanus täis. Viimase osa raiumisel võib metsa sanitaarne seisukord olla juba liiga halb,” nentis ühe puudusena Taavi Ehrpais.
Kas rahulikum majandamine on kallim?
Kui oleksin juba näiteks 15 aastat oma metsas tegutsenud praeguse loogikaga, saaksin teha juba järeldusi ja esitada väiteid, mis kindlamal alusel. Aga ma olen üsna laialt häilraieid, veerraieid ja valik-raieid teinud alles 7–8 aastat. Kindlaid väiteid veel esitada ei saa. Siiski on mulle hakanud tunduma, et kõige keskmisemate näitajate järgi on minu raietegevus oma metsas tavapärasest raiest kallim 2 eurot tihumeetri kohta. Kusjuures see jaguneb nii, et 1 euro ülestöötamisele ja 1 euro planeerimisele. Väiksemad langid tahavad palju rohkem planeerimist, metsas käimist, sisse märkimist ja mitu korda läbimõtlemist. Tihti tuleb näiteks ka konkreetne harvesteri liikumise tee sisse märkida.
Näide 2. “Põhiline, et avad lõunapoolset metsaserva,” kommenteeris seda paika Taavi Ehrpais. “Annad looduslikule uuendusele valgust. Praegu on näha, et selles väikeses häilus pole valgusešokki rohkem tekkinud, kui vaid kahel väikesel kuusel, mis kasvasid otse suure vana puu varjus. Eelmine siinne lank on juba täielikult uuenenud. Tänu järelkasvu säilitamisele olen võitnud aega ja istutamisele pole kulutanud ühtegi senti.”
Ülestöötamisel lisakulu väga palju pole, kui metsad on ühes massiivis ja pole vajadust treilerit kasutada. Kui masin ühel väikesel langil lõpetab, sõidab ta lihtsalt 300–400 meetrit edasi ja hakkab järgmisel väikesel langil tööle. Kordan, et seda ei saa teha igal pool. Riigimetsas oleks see paljudes kohtades siiski tehtav, aga kindlasti mitte selliste töömahtude juures, mis täna on ühele raiete planeerijale ette nähtud. Selle majandamisviisi eripära ongi, et tegija peab konkreetset metsa ja selle võimalusi väga hästi tundma – laia lauaga ja mingite ühtsete reeglite järgi ei jõua kusagile, sest iga mets on erinev.
Mis on selle majandamisviisi plussid?
Esiteks maastik ja see ongi peamine pluss – ei näe suuri lageraielanke ja loodus on mitmekesine. Jahti pidada selliselt majandatud metsas on nauding. Hobimetsaomanikule sellest piisakski. Mina ennast hobimetsaomanikuks pidada ei saa, numbrid peavad igal pool klappima, kuna mets on minu pere elatusallikas. Aga numbrite poolelgi on plusse – kokkuhoid metsa uuendamise arvelt.
Tänavu näeb meie kandis päris palju metsakultuuride põuakahjustusi, mis jäävad enamasti suurtele lankidele ja kuivadele muldadele. Pilt on päris kole – istutatud taimed on elujõus vaid kusagil langi serval või säilikpuude grupi lähedal. Kohe tulevad meelde vanad õpikutõed, miks kuivadel muldadel on ikkagi soovitatud vaid kuni 30 meetri laiuseid lanke. Minu majandamisviisi juures, kus langid on põhiliselt väikesed, võidan ma selle, et enamasti uuenevad need loodusliku uuendusega ja langi pind on nii väike, et järelkasvu raiejärgset valgusešokki ei teki, rääkimata laialdasest põuakahjustusest.
Näide 3. Selle kännu juures selgitas Taavi Ehrpais oma teeservade kujundamise viisi. Känd jääb väikese raiesmiku serva tee äärde kasvama jäänud mändide grupi sisse. “Leppisime masinamehega kokku, et tee ääres jäävad püsti kõik männid, aga ta kahjuks võttis paar tükki sellest grupist ikkagi maha,” rääkis Taavi Ehrpais. “Aga mõte on selles, et teeserv jääks ilus, et need männid annaksid seemet, kasvaksid edasi ja annaks ka kõrval asuvale keskealisele metsale tormikindlust. Kui raiesmikul juba uus mets kasvab ja on suurem, saan igal ajal need männid raiuda nii, et noort metsa ei lõhu.”
Tänu looduslikule uuendusele saab kokku hoida 1000 eurot hektari kohta, mis on langi uuendamise keskmine kulu (istutamine pluss kolm-neli aastat kultuurihooldust). Maapinna mineraliseerimist on mõistlik teha seal, kus järelkasv puudub.
Kindlasti ei anna selline majandamisviis täielikku kindlust kvaliteetse loodusliku uuenduse tekkeks, aga teatud muldadel ja piirkondades enamasti küll.
