Vääriselupaigas on alati midagi vaadata
07.03.2018
Fotol Raplamaal erametsas asuv vääriselupaik.
Metsaomanik Leili Mihkelson kirjutab oma blogis vääriselupaikadest. Nii nimetatakse metsaosasid, kus esineb loodusväärtusi, mille säilitamise või mille lisandumise eesmärgil on mets teatud ajaks majandamisest välja arvatud.
Erametsades saab metsaomanik vääriselupaiga n-ö vabatahtliku looduskaitse alla võtta ning selle eest küsida ka hüvitist. Nimelt sõlmib riik läbi Erametsakeskuse omanikuga 20 aastaks lepingu. Selle aja jooksul seda metsa ei majandata ja omanikule makstakse saamata jääva tulu eest igal aastal kompensatsiooni.
Ka riigimetsas on kaitsmist väärivaid majandusmetsade tükke vääriselupaikadena arvele võetud. Üks 7 ha suurune VEP asub kohe Leili metsakinnistu kõrval.
Leili kirjutab oma blogis, et iga kord kui järjest verisemaks kippuvast „metsasõjast“ vaim väsima hakkab, läheb ta end tuulutama kas oma metsa või põikab korraks näiteks puutumatuna seisnud riigimetsa VEPile.
“Sinna lähen alati mingi erilise tundega, sest kunagi ei või teada, keda seal kohtan või mida näen. See suhteliselt väike, vaid 7 ha suurune vana metsatükk lagedate alade või noorendike vahel, sisendab sisse astudes kohe aukartust. Igal sammul on midagi vaadata, mida hooldatud majandusmetsas enamasti pole või kus mõttedki isepäraseid radu liikuma hakkavad. Suvel, kui kõrged haavad on lehis, on metsalaune ka päeval hämar. Teise rinde kuused aitavad samuti päikesevalguse jõudmist maapinnale kinni hoida, seepärast puudub metsa all tugev rohurinne. On vaid haavalehtede kõdu ja natuke mustikavarsi,” kirjutab Leili oma blogis. Loe edasi Maalehest.
